Kristina Kurm: Karlova pesuköögid ja kuurid loovad omapära

Äsja avalikustamisel olnud planeeringule «Karlova miljööväärtusliku ala kaitse- ja kasutustingimused» tegin ettepaneku säilitada selles piirkonnas miljööväärtuslikud puukuurid ja pesuköögid, sest need moodustavad olulise osa Karlova terviklikust miljööst.

Puukuuride võlu on eelkõige nende kujus ehk siis kahes korruses. Selliseid kohtab väljaspool Tartut harva. Tõenäoliselt on nende kontsentratsioon suurim just Karlovas.

Pesuköögid ei lase oma väärtusel esmapilgul välja paista, aga siiski – tavaliselt ehib pesuköögi katust kaunis punasest tellisest pitsidega korsten, siseseinalt võib mõnikord leida isegi tagasihoidliku maalitud porte.

Muutunud eluviisid

Kõrvalhooneid pole kunagi nii oluliseks peetud ja sama hästi hooldatud kui elumaju –see on igati loogiline. Nõukogude perioodil jagati üsna sageli suurte majade kolme-neljatoalised korterid kööktubadeks ja kogu õu ehitati tihedalt uusi puukuure täis. Paljud kuurid on tänaseks lööbakile vajunud. Pesuköögid on tugevamast materjalist ja kuni neil katus peal püsib, peavad veel ajale vastu.

Inimeste eluviis ja vajadused võrreldes sajandi taguse ajaga, mil enamik Karlova maju ehitati, on oluliselt muutunud. Majade tagastamise järel endistele omanikele on elanike hulk vähenenud ja vajadus mitmekümne kuuriboksi järele kadunud. Levivad alternatiivsed kütteviisid ning talvepuid hoitakse kuurides üha vähem.

Vaevalt kasutatakse ka pesukööke nende algsel otstarbel. Pidevalt tekib karlovlastel-gi juurde autosid, mis trügivad ka hoovidesse, sest tänavale parkima ei mahu. Seetõttu on loomulik, et majaelanikel tekib mõte ajale jalgu jäänud kõrvalhooned lammutada.

Karlovale iseloomuliku hooviruumi loovadki aga kõik komponendid üheskoos. Traditsiooniliselt paikneb tänava ääres elumaja, selle taga on abihoonetega hoov ning krundi sügavusse jääb rohelust täis aed. See kõik kokku ongi sõnulseletamatu Karlova miljöö.

Kui aga puukuurid ja pesuköögid siit kaovad ning hoovidesse tekivad siledad asfaltparklad või steriilsed muruplatsid, siis ei ole Karlova miljöö enam endine. See on nagu Tartu linn ilma Tartu Ülikoolita või Emajõe Ateena ilma Emajõeta.

Kõiki kõrvalhooneid alles hoida ei saa ja pole vajagi. Mida tasub säilitada ja mida mitte, peaks otsustama vastava valdkonna spetsialistid, näiteks Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistus.

Kõrvalhoonetele tuleb leida uusi lisafunktsioone. Puukuuri võib muuta panipaigaks, pesukööki rajada suvise istumiskoha või laste mängumaja. Oluline on seejuures säilitada hoone välisilme.

Toetus ka kuuridele

Mainisin juba, et vaadates Tartut distantsilt, on eriti haruldased kahekorruselised puukuurid. Kui selline kuur on juba kokkukukkumise äärel, siis peab otsima võimalusi see algsel kujul taas üles ehitada. Lihtsam ja mugavam on ehitada uus kuur ühekorruselisena, kuid sellise lahenduse puhul kannatabki miljöö – muutunud hooviruumis ei ole tunne enam endine.

Sageli seab kõrvalhoone remontimisele piirangud elanike rahakoti paksus. Lagunev kuur otsustatakse kiiresti lammutada, uue abihoone rajamine lükatakse tulevikku, kui selleks võimalused tekivad.

Kui aga linnavalitsus tahab tagada Karlova miljööväärtusliku hoonestusala säilimise, on vaja toetada ka kõrvalhoonete restaureerimist.

Üks võimalus on muuta Tartu linnavalitsuse restaureerimistoetuse andmise korda, laiendades selles ettenähtud toetusraha ka abihoonete taastamis- ja remonditöödeks.

Ehk tasub kaaluda ka uue, spetsiaalselt pesuköökide ja puukuuride taastamiseks mõeldud kampaania käivitamist «Heade värvide linna» ning «Piirdeaiad korda» kampaaniate eeskujul.

Samal teemal: Karlova teemaplaneering, TPM, 06.05., 12.05., 19.05., 20.05., 28.05., 29.05., 02.06.