«Täpsemalt, see on pump,» naeratab Eesti üks kogenumaid kardiolooge, kes teab paremini kui keegi teine, mismoodi näeb välja päris südamevalu.

Inimese kõige kaunimad lootused ja koledamad hirmud on ikka seotud südamega. Muudkui räägime: «Mu suur südamesoov!» või «Ta murdis mu südame!» Vahel tundub, et mõned südamega väljendatud tunded võivad inimese tappa.

Professor Jaan Eha ütleb, et tegelikult tapab inimese miski muu. Hoolimatus oma südame vastu ja käegalöömine. «Tappa võib elustiil,» sõnab ta napilt.

Süda karjub appi

«Patsiendi süda karjub appi siis, kui sel on verevarustushäire,» seletab arst. «Inimene ise seda valuks ei nimetagi. Ta tunneb end lihtsalt väsinuna. Miski nagu rõhub teda.»

Aga see kõik tähendab, et südamelihas ei saa piisavalt verd, ja et teda toitvad veresooned on ahenenud. Siis karjubki süda appi.

Kui paluda kardioloog Jaan Ehal kirjeldada mõnd tema arstipraksises aset leidnud südamesseminevat juhtumit, jääb vastus toppama.

«Mulle jäävad meelde need patsiendid, kes on valmis end ise aitama,» sõnab ta hetke pärast. «Need, kes ei looda ainult arstide, õdede ja hooldajate peale. Kes on valmis oma elustiili ja toitumisharjumusi muutma ning kaalu langetama.»

Jaan Eha võib rääkida lugusid patsientidest, kes eelistavad neelata pigem kümme tabletti rohkem kui tegelda enda treenimise ja vormiviimisega.

Nii ei kuulegi südamearst Jaan Eha suust imelise lõpuga dramaatilisi lugusid, pigem kostab sealt kiretu tõdemus, et kõige parem partner arstile on tarku valikuid teha mõistev patsient ning et ainult niisugusest koostööst sünnib toimiv efekt.

Kardioloogiakliiniku juhatajat ei õnnestu kuidagi meelitada sellele edevale teele, kus ta hakkaks uhkustama oma saavutustega mõnel südameprotseduuril.

Ta ütleb vaid, et paljusid hädasid, mida aastaid tagasi sai ainult noaga aidata, remonditakse tänapäeval veresooni pidi.

See ei nõua rindkere avamist, vaid paarimillimeetriseid avasid veresoonte kohal. Teele saadetakse spetsiaalne rõntgenikiire abil jälgitav sond kõikide n-ö instrumentide ja remondimaterjaliga.

Uus süda Tartust?

Eestis südamesiirdamist ei tehta. Jaan Eha purustab aga levinud müüdi, nagu võiks südamesiirdamist pidada kirurgiliseks kõrgkunstiks.

«Niisugune operatsioon ei ole sugugi nii keeruline kui seda tavamõistes ette kujutatakse. Komplitseeritud on hoopis doonorsüdame leidmine, äratõukesündroomi ravi ja selle diagnoos. Niisiis on see pigem organisatoorne ja hulga teiste südamesiirdamist toetavate tegevuste kokkuklapitamine.»

Jaan Eha ei arva, et Eestis oleks üldse mõistlik niisugust süsteemi üles ehitama hakata: «Neid inimesi, kes seda vajaksid, on meil vähe. Veel vähem tekib siin võimalusi doonorsüdant saada. Tulevikus on kindlasti võimalik liituda mõne Euroopa Liidu südamesiirdamist organiseeriva struktuuriga.»

Niisiis algab südame peopesal hoidmine üpris igavast tegevusest – südamehaiguste ennetamisest.

Ja see tähendab: kui tahad oma südamele halba, ära liigu, muudkui suitseta ja söö ennast paksuks! Kui tahad oma südamele head, rõõmusta pisikeste asjade üle, ole aktiivne ja spordi ning mõtle, mida suhu paned!

Üle saja tuhande abisaaja

• Kolmkümmend aastat tagasi valmis Tartus Eesti esimene kardioloogiakeskus, mis ehitati spetsiaalselt südamehehaiguste raviks.

• Tartu Ülikooli Kliinikumi kardioloogiakliiniku juhataja professor Jaan Eha hinnangul oli keskuse ehitamine ja tööle rakendamine oluline pöördepunkt Eesti kardioloogia ajaloos üldse.

• Rehkenduste järgi on selles keskuses abi saanud rohkem inimesi kui on Tartus elanikke, üle 100 000.

• Eesti on südamehaigustesse suremuselt Euroopa Liidus esikohal. «Me teeme ka Lätile ja Leedule päris pika puuga ära,» tõdeb kardioloog Jaan Eha.

• Tartu Ülikooli Kliinikumis Puusepa 1a majas asub südamehaiguste ennetamise kabinet, kus on võimalik oma südant kontrollida.