Nüüd tekib Selil aga üha uusi konkurente tornkraanajuhtide kabinetid on tema omast küll palju väiksemad, kuid tükk maad kõrgemal. Vana bussijaama asemele tekkinud ehitustandril on vaieldamatult silmapaistvaim tegija Hispaania firma Comansa hall tornkraana. See võimas masin ja selle juht on pärit Lätist, firmast Valiants. «Eestis on tornkraanadest põud, head naabrid lätlased tulid appi,» põhjendas Emajõe ärikeskuse kolmanda etapi ehitusele koos firmaga Kvart OÜ kraanad korraldanud ASi Tartu Maja Betoontooted ehitusjuht Veiko Juurma.Mahub üheksale autole Comansa juhil Vladimir Bakirtsevil (49) kulub oma kabinetist maa peale ronimiseks kaks ja pool minutit. Selle ajaga annab Veiko Juurma kraanast väikse ülevaate: kraanajuhi istumise all on praegu 41 meetrit, aga seda tornkraanat on võimalik tükke vahele pannes kergitada ka 80 meetri kõrguseks. Kord Turu-Riia ristmiku, kord bussijaama poole sihtiva noole pikkus on 60 meetrit. Üheksa veoautoga Lätist Tartusse toodud Comansa maksimaalne tõstevõime on 12 tonni, noole otsas 3,8 tonni. Kergelt longates astub ligi Vladimir Bakirtsev. Kas haige jalg on tööposti otsa ronimise tulemus? «Ah, see on tühiasi,» lööb 25 aastat kraanajuhina töötanud mees käega. Ja ütleb alustuseks, et Comansa on tegelikult väike kraana. Tõsi ta on: naabruses Tigutorni ehitav ja Maarjamõisa uue haigla ehitusele kerkivad Saksa firma Lieper kollased kraanad on Comansast kõrguselt tublisti üle. Tigutorni kõike vajalikku tõstev kraana küünib praegu ligi 80 meetri peale ning selle masina maksimumkõrgus pole veel käes. Kui kraana maja kasvades taas lühikeseks jääb, siis pannakse sellele keskossa uus vahetükk. «Riias töötab praegu soomlaste hotelli ehitamisel ilus suur kraana, 132-meetrine,» märgib Vladimir Bakirtsev. «Vaat see juba on midagi.» «Vaat see juba on midagi» ehk suurim autokraana Ithal, mille lisavarustus sõidutati kohale kolme veoautoga, on eelmisest nädalast kohal ka Emajõe ärikeskuse kolmanda järgu ehitusel. Kaheksa sillaga Ithali maksimaalne tõstevõime on 400 tonni, praegu tõstab see kuni 120-meetrise sinist värvi nokaga kraana 60 meetri peale korraga õhku kuni 12 tonni. Masinatest rääkides meestel juttu muidugi jätkub. Aga kuidas tornkraanajuhi töö ikkagi käib? Ei midagi erilist, hommikul ronid tööposti otsa nagu kõik teisedki inimesed ja õhtul tagasi, naerab Vladimir Bakirtsev. Õige veidi kõikuva 41 meetri kõrguse tööposti otsa ronimine võtab tal aega viis kuni seitse minutit. Algajad võivad redelitest üles ronides jalga puhata või julgust koguda platvormidel. «Läänes on tornkraanadel lift, meilgi oleks see soovitav,» märgib Vladimir Bakirtsev. Ta on töötanud ka Saksamaal ja veel mõnes riigis ning teab rääkida, et välismaal on tornkraanadel lisaks liftidele üleval ka kempsud. Siinmail on selleski osas veel arenguruumi. Kui juba kord üles ronitud, siis ei lahku kraanajuht oma tööpostilt naljalt enne lõunat. Mõnikord lõunatab ta aga ka üleval. Rooli üsna kitsas kabiinis pole, ehitusmaterjal liigub üles-alla puldil nuppe klõbistades. Romantiline töökoht Kraanajuhi tööpäev kestab seitse tundi. Kui aga tuule kiirus on suurem kui 12 meetrit sekundis, siis jääb töö ära. Comansat saab puldiga juhtida ka alt, kuid Vladimir Bakirtsev eelistab siiski töötada oma kõrges kabinetis. «Tagumikutunne on ikka kindlam,» selgitab ta muheldes. Praegu on Vladimir Bakirtsevil lahedam töötada, sest tal on õpipoiss varem ASis Tarmeko väikse, 25-meetrise noolega tornkraanal töötanud Uno Pungar harjutab kätt ja silma rohkem kui poole suurema masinaga. Pritsimehed kinnitavad, et nemad ronivad oma ametiredelil kõige kiiremini. Kopameestel on võimalus iga päev karjääri teha. Mida kraanajuhid oma ameti kohta ütlevad? «Hea palgaga romantiline töökoht, kust avaneb ilus vaade,» vastab Vladimir Bakirtsev. «Kuid pole eriti tark sinna ronida. Mida kõrgemal kohal oled, seda valusamini ju kukud.» Tema pole kukkunud vilunud inimene ikkagi. |
