Muuseumi majandusdirektor Ülo Siimets on muinsuskaitseametnike peale kaunis kuri ja ütles, et kogu lugu viitab asjaosaliste erinevale kohtlemisele.

Kui Tartu Ülikool 1999. aastal hoone enesele ebavajalikuks kuulutas ja pakkus seda Eesti Rahva Muuseumile, tehti rida ekspertiise ja selgitati välja remondi maksumus, mis tollastes hindades olnuks üle kaheksa miljoni krooni.

Muuseum tahtis 19. sajandi lõpul ehitatud hoone kujundada oma hoidlate asupaigaks. Selleks tulnuks nihutada koridoride asupaika, lammutada osa vaheseinu ning teha juurde aknaid. Muinsuskaitseameti inspektor Mart Siilivask aga teatas Siimetsa kinnitusel toona, et mingeid ümberehitusi pole lubatud.

Tsaariajal vangimajaks ehitatud hoone ilma ümberehituse võimaluseta polnud muuseumile vastuvõetav. Veski 32, ERMi peamaja, on teatavasti algselt olnud kohtuhoone, mille abihooneks tülialune maja ehitati.

Muuseumi plaanid jäid katki ja 1999. aasta oktoobris jõudis Tartu Ülikoolile toonase kultuuriministri Signe Kivi allkirjastatud kiri, kus teatati, et hoonet ei osteta.

Maja ostis mõni kuu hiljem hoopis kinnisvarafirma Uus Wara, läinud aasta kevadel liikus see aga praeguse arendaja OÜ M.N.A. omandusse, mille projektijuhi Aigar Meusi sõnul peaks tänavu augustis valmima hoones üheksa eksklusiivset korterit.

Keelatud ja lubatud

Hoones tuleb maha võtta osa vaheseinu, juurde on murtud uusi aknakohti ja pööningukorruse väljaehitamiseks muudetakse ka katuse väljanägemist. Remondiprojekt on saanud muinsuskaitseametnikelt ka kooskõlastuse, kuid alla pole kirjutanud Mart Siilivask, vaid üks tema kolleeg.

Siimets imestab, et kõik see, mis muuseumile oli keelatud, on nüüd järsku lubatud.

Siilivask ütleb, et kõnealune hoone pole mälestisena kaitse all, küll aga on ERMi peahoone. Tulevane elumaja on aga muuseumimaja vahetus läheduses, seega mälestise kaitsevööndis, mis seab hoone välisilme muutmisele piirangud.

«Ehitist ei tohi muuta suuremaks, kõrgemaks ega väiksemaks,» kostis Siilivask. Ta kinnitas, et projekt on kooskõlastatud.

Muuseumi pretensioonide peale kostis Siilivask aga, et omal ajal käidi Siimetsaga asja arutamas. «Mina lähtun alati muinsuskaitse positsioonilt, et mida rohkem saab säilitada, seda parem,» lisas ta.

Siilivask jätkas, et muuseumiga polnud tookord aga arutelu ametlik. Kui muuseum oleks maja ära ostnud ja projekteerima asunud, oleks küllap ka kesktee leitud. Ent praegust tausta arvestades ei pea Siilivask muuseumi süüdistusi põhjendatuks.

Teinegi segadus

Pärast seda, kui Siimets Siilivasele mõne aasta tagust lugu meenutas, tekkis muinsuskaitsel maja vastu huvi, aga hoopis sel põhjusel, et senimaani pole ehitamiseks muinsuskaitsjate allkirjaga luba.

Seega käib ehitus justkui ebaseaduslikult. Siilivask teatas kavatsusest asja uurida, ehitajale võib see päädida ettekirjutusega, mis seiskab töö, kuni paberid korda saavad.

Miks aga muinsuskaitseametnikud varem seda probleemi märganud pole, seletab Siilivask lihtsalt: objekte on liiga palju, et kõigil pidevalt silma peal hoida.

«Kui keegi informeerib, siis kontrollime,» ütles ta. «Me siiski eeldame, et inimesed ei riku seadust.»

Hoone ehituse projektijuht Aigar Meus aga ütleb, et kõik segadused muinsuskaitseametnikega on talle teadmata ja praegu käib ehitus täie hooga.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0