Eevi Kärdla: keda Tartu hindab ja mida mäletab

Enriko Talvistu artikkel Karl Luigest (TPM, 19.02.) oli tänuväärne meeldetuletus Tartu teenekast ja pikaajalisest linnapeast. Kindlasti ei ole Luik linnapeana unustatud, on ju tema elu ja tööd varemgi ajakirjanduses kajastatud.

Karl Luik väärib seda kindlasti, kuid Talvistu väljapakutud asukoha kõrval Tiigi tänaval või Vanemuise pargis (kuigi ajalooliselt põhjendatud) võiks kaaluda ka esinduslikku kohta kesklinnas. Näiteks nn kaubahoovi park, mis on piisavalt rahulik ja soliidne plats.

Tõnissoni teened

Kui arutleme ühe või teise linnapea rolli üle Tartu ajaloos, siis kindlasti ei ole meil vaja vastandada üht linnapead teisele, sest igaüks neist on andnud oma panuse linna arengusse.

Talvistu artiklis äratas imestust tema irooniline suhtumine Aleksander Tõnissonisse.

Ometi on olnud ka kindralist linnapeal piisavalt teeneid: Tartu jätkuv haljastamine, heakorrastamine ja korrashoid (pargid, puiesteed, sõidu- ja kõnniteed, kesklinna ja raudteejaama piirkonna munakivisillutise asendamine asfaldiga), veevärgi- ja kanalisatsioonitööde laiendamine, sotsiaalprobleemidega laiemalt tegelemine jm.

Tõnissoni linnapea-aastatel 1934–1939 valmisid mitmed esinduslikud hooned.

Tookordne linnaarhitekt Voldemar Tippel projekteeris turuhoone, veetorni, tööstuskooli Kalda tänavale (praegu ülikooli majandusteaduskonna hoone vanem osa, Narva mnt 4), alustati Kaitseliidu hoone (Alar Kotli ja Elmar Lohk; praegu Balti Kaitsekolledž) ehitamist.

Lisaks valmis hulk silmapaistvaid Arnold Matteuse ja Nikolai Kusmini projektide järgi ehitatud hooneid.

Tõnissoni juhitud linnavalitsus hindas Tartule kuulsust toonud loomeinimesi ega pidanud paljuks kinkida neile majakrunti (Oskar Lutsu, Juhan Simm) või korterit (Miina Härma, Anna Haava).

Paljude tartlaste meenutustes tuleb Tõnisson esile kui linnapea, kes nõudis, et linnas valitseks puhtus ja kord, ega pidanud paljuks ka ise linna heakorral silm peal hoida.

Arvan, et Magasini 12 elanike algatus panna maja seinale mälestusplaat oma kunagise kuulsa majaelaniku auks on igati tervitatav.

Tartu Linnamuuseum pakub heameelega asutustele välja võimaluse saada muuseumilt valmis näitused mõlemast linnapeast – Karl Luigest ja Aleksander Tõnissonist.

Kindlasti väärib ausammast arhitekt Arnold Matteus, kes oli Tartu arhitektuurieluga seotud ligi 60 aastat, sellest 25 aastat juhtivarhitektina (linnaarhitekt 1926–1935, vabakutseline 1935–1940, peaarhitekt 1944–1960).

Matteus päästis

Lõviosa tema arvukatest planeeringutest, ühiskondlike hoonete ja eramajade projektidest (kokku üle tuhande) on loodud Tartu ja tartlaste heaks.

Teise maailmasõja järgses Tartus pani Matteus peaarhitektina paika linna taastamise põhimõtted, mis muu hulgas nägid ette sõjas hävinud Raekoja platsi äärsete majade taastamise nende varasemat ajaloolist ilmet arvestades.

Raekoja platsi lõunapoolne külg (paaritute numbritega majaderivi) hävis suuremalt jaolt sõjas, kuid ehitati taas üles.

Seega võime olla õnnelikud, et meie kodulinna pole tabanud Narva raeplatsi õudne saatus: 17. sajandist pärineva barokse raekoja ümber seisavad sobimatud nõukogudeaegsed tüüpmajad.

Kuigi pole päris õige võrrelda neid kahte linna Narvat ja Tartut, võinuks ometi juhtuda, et ilma Matteuse põhimõttekindluseta raamistaksid Tartu Raekoja platsi ühelt poolt 18. ja 19. sajandist pärinevad klassitsistlikus stiilis hooned ning teiselt poolt Teise maailmasõja järgsed ilmetud standardmajad.

Üks Matteuse arhitektuuriloomingu silmapaistvaimaid hooneid on 1936 valminud Eesti panga Tartu osakonna hoone Munga 18, kus praegu paikneb haridus- ja teadusministeerium. Selle ees oleva haljasala planeerimisprojekt valmis Matteusel juba 1933. aastal, hiljem on seda platsi muidugi korduvalt ümber kujundatud. Siinsele väikesele haljasalale sobiks Mattteuse mälestussammas kindlasti.

Linnakunstnik Tiit Kaunissaare artiklis oli juttu, et praeguse Vanemuise teatrihoone juurde võiks panna omaaegse Vanemuise Seltsi ehitatud teatrimaja dekoratiivmaketi.

Kuidas küll saab esitada tartlastele dekoratiivmaketti vaid 1906 Armas Lindgreni projekti järgi valminud teatrimajast, kui 1939 valmis sama hoone juurde- ja ümberehitus (A. Matteuse projekt), misjärel sai teatrimaja hoopis uue väljanägemise?

Kuigi see hävis 1944. aasta sõjatules, on säilinud postkaarte 1939 valminud teatrihoonest ning arvukalt fotosid selle võimsatest varemetest pärast sõda. Vanemuise viimased püsti jäänud varemed lasti õhku alles 1959. aasta suvel, andmaks teed uue põlvkonna arhitektide loodud teatrimajale.

Arhitektide Matteuse ja Kusmini 1947. aastal valminud ühisprojekt Vanemuise taastamiseks jäi kalevi alla (seda projekti saab näha praegu linnamuuseumi näitusel «Minu Tartule, minu Eestile. Arhitekt Arnold Matteus»).

Valikuline mälu

Vana Vanemuise dekoratiivmakett on õige teha siiski 1939 valminud teatrihoonest, olgugi et 1906. aastal valminud Vanemuist teatakse laialt levinud vanade postkaartide järgi rohkem.

Siinkohal tahaksin ka teada, kes üldse otsustab ja lubab / ei luba panna mälestusplaati majale. Kas ainult majaomanik(ud)? Pean eelkõige silmas Jaani 8 hoonet (endine vanglahoone).

Ei ole majade süü, et nemad või nende asukohad on erinevatel aegadel näinud äärmiselt erinevat tähendust kandvaid sündmusi. Kas meil on valikuline mälu – mida on meeldiv mäletada ja mida mitte?

Ülikooli 375. aastapäeva puhul pandi Jaani 8 majale ülikooli ajaloolist asukohta märkiv infoplaat, kuid mälestusplaati 192 mõrvatule Tartu vanglas 1941. aasta juunis ei ole pärast maja remonti ja kortermajaks muutmist tagasi pandud.

Kortermaja omanike seisukohast võib sellest inimlikult aru saada, ent ometi on kurb, kui selliseid asju püütakse teadlikult unustusse jätta.

Veel tahaks teada, kes vastutab praeguste mälestusmärkide, -kivide ja -plaatide korrashoiu eest.

Raekojast möödudes võib iga päev lugeda apteegipoolsel seinal olevalt eesti- ja venekeelselt kiviplaadilt, et vastavalt Eesti NSV Ministrite Nõukogu arhitektuurivalitsuse otsusele on tegemist arhitektuuri mälestusmärgiga 18. sajandist ja et tegemist on endise raekojahoonega. Tore oleks, kui tänavusel Eesti Vabariigi juubeliaastal saaks raekoda viimaks ometi korrektse tekstiga infotahvli.

Eesti ja Armeenia rahva sõprust ning Hatšatur Abovjani mälestust tähistav mälestusmärk Emajõe-äärses pargis paistab igal suvel silma hooldamata ümbrusega, Ernst Bergmanni mälestusmärgil Toomel on Bergmanni nimes esinev g-täht muutunud kurja käe läbi c-täheks, ohvrikivil oleval tekstil on mõned tähed kadunud.

Säilitades vanu mälestusmärke ja luues uusi tuleb meil nende eest ka hoolt kanda.

Samal teemal: Tartu monumendid, TPM, 14.02., 19.02., 25.02.