| Nädalapäevad tagasi sattusin koos Tartu Rocki korvpallimeeskonna
peatreeneri Üllar Kerdega kell neli öösel Tartu Statoili bensiinijaama kohvi
jooma ja rosinakuklit nosima. Loomulikult oli jututeemaks korvpall, täpsemalt
tartlaste Permis saadud kaotus. Tavaliselt emotsionaalne ja põhjendamatult enesekriitiline Kerde näis seekord mõtlikum ning analüüsivam. Müstiliste põhjenduste otsimise asemel ütles kogenud treener lihtsalt, et polnud parimas vormis, eksis paari vahetusega, ning üleüldse hakkab ta ilmselt tipptasemel treeneritööks vanaks jääma. Siis tundus see mulle rumala jutuna, kuid järgmisel päeval jutuajamisele tagasi mõeldes leidsin sellest positiivset.
Olen Kerde treenerikarjääri viimast kümnendit väga lähedalt näinud ning kuulnud tema suust erinevaid arvamusavaldusi – küll pidas ta enda rolli mängijatega võrreldes vähetähtsaks, küll nimetas vastaseid nii tugevateks, et nende alistamine käib väikese Eesti meeskonnale lihtsalt üle jõu. Harvad polnud ka juhused, kus ta emotsioonide möllates nimetas kaotuse põhjuseks enda vale tegutsemist.
Seekord oli aga kõik teisiti. Vastaseks oli Rockist mitmeid kordi suuremat rahasummat käsutav klubi, mille kahe parima mängija palgad ületavad tartlaste terve meeskonna aasta eelarve. Seltskond, kes igapäevaselt pallib Euroopa ühes tugevamas liigas, pealegi mängiti võõrsil ning kaotusest oli möödas juba rohkem kui 24 tundi.
See oli küpse treeneri läbimõeldud argument. Kerde teadis, kus ta eksis, ent ei soovinud negatiivse tulemusega leppida. See oli märk, et peatselt 54. sünnipäeva tähistav mees oli jõudnud uuele tasemele. Tegelikult ilmnesid Kerde küpsemise tunnused juba sügisel. Esmalt kurja onuna Tartusse läinud mees sai kiirelt selgeks, et sellise stiiliga kaugele ei jõua. Muutus treener, muutus meeskonna sisekliima ning kokku algatas see hiilgava võitude jada. Teisipäeval, pärast Permi alistamist, teatas Kerde, et murrangumomendil ei teinud tema midagi, lihtsalt mehed platsil olid nii head. Loomulikult! Kerde oli varem kõik ära teinud – nende lõputute treeningtundide ja analüüside jooksul. See oli täpne juveliiritöö, mis aitas lihvimata teemandid Brian Cusworthi ja Georgi Tsintsadze muuta kalliskivideks.
Kerde võrdles teisipäevast triumfi 2001. aastal Eesti koondisega EMi finaalturniirile jõudmisega. Ent siis olid tema käsutada tules ja vees karastunud pallurid, nüüd tuli usaldusmehed ise vormida. Ja üks on kindel – vanadusest pole mõtet Kerdel veel rääkida. Käib ju alles esimene hooaeg klubikorvpalli tipu jalamil.
|
