Sakslased on korraarmastajad ja punktuaalselt kokkulepitud ajal kohtumistele ilmuvad inimesed, eks ju?

«Ta on tõesti suur korraarmastaja, ajab iga asja puhul näpuga järge,» ütleb oma leivaisa, Tammistus väikest juustutööstust pidava Wolfgang Richteri kohta ASi Richterite Meierei müügijuht Rino Turgan. «Mind see ei sega, olen ise samasugune. Ja juustu polegi täpsuseta võimalik toota.»

Mis õigel ajal kohtumisele jõudmisse puutub, siis... Kümme-viisteist minutit rahulikku ootamist ja juba jooksebki hallipäine mees kergel sammul nurga tagant välja, lai naeratus näol – alati on tal käsil mitu asjaajamist korraga.

«Sakslasi on sünnilt kahte sorti,» vabandab ta naerdes. «Ühed on alati punktuaalsed, teised pole seda mitte kunagi. Mina kuulun nende teiste hulka.»

Lisaks kuulub humoorikas, alailma valjusti naerev ja südamlikke komplimente pilduv Richter suhtlejate tippklassi. «Wolfgang ei kritiseeri kunagi oma töötajaid,» kinnitab Turgan. «Ta on imepärane suhtleja, lahendab kõik probleemid läbirääkimiste abil, kedagi solvamata.»

Läbi rääkida on Richteril tulnud palju, sest enne Eestis kanna kinnitamist oli ta paarkümmend aastat diplomaat. Riikide kokkulugemiseks, kus ta on töötanud, tuleb appi võtta ka teise käe sõrmed.

Kuum minevik

Endise diplomaadi suurim armastus on esimene töökoht – majandusatašee amet Portugalis.

«Sattusin sinna hullupööra huvitaval ajal, Portugalis oli just olnud revolutsioon ja algas demokraatliku riigi ülesehitamine,» läheb Richter põlema.

Olukord oli väga kuum, riiki juhtis Moskva käepikendus – kommunistist president, kindral Costa Gomes. «Demokraatia areng oli seal vaevaline, mitte nagu Eestis,» võrdleb Richter. «Portugali valitsusel polnud parlamendis enamust, Eestis on parlamendi enamus alati toetanud valitsuse kavatsusi ja sellepärast on Eesti arenenud hullumeelselt kiiresti.»

18-tunnised tööpäevad olid tavalised ja see meeldis talle hullupööra: «Mu elus on töö alati olnud esimesel kohal, töö on mu suurim hobi.»

Sõjaväes mõistis ta, kui tähtis on sport. «Keha ja vaim on ju tervik, sporti tegev inimene on hulga ettevõtlikum ja kontsentreeritum,» on Richter raudkindel.

Portugalis mängis Richter ka tennist ja squashi ning ujus kaks korda nädalas tuhat meetrit krooli aja peale. Nüüd käib ta laupäeviti Auras kroolimas ja saunas, iga päeva alustuseks jookseb aga paar kilomeetrit labrador Bossyga.

Kõva jooksja on ka Richteri abikaasa, brasiillanna Marly. Oma abielust rääkides ütleb Richter diplomaatiliselt, et

eurooplased ja ladinaameeriklased on erineva loomuga. «Ladinaameeriklased pole nii pedantsed, nad võtavad elu kergemalt,» selgitab ta.

Kui Richter tosin aastat tagasi Tammistusse tuli, olid tal noorloomad ja 400 lehma, kelle piima eest maksti väga vähe.

Richterid panid ka ise käed tööle külge. «Marly toitis loomi, mina võtsin mõnikord vasikaid vastu ja rookisin laudas sõnnikut,» räägib mees, kes suure osa oma varasemast elust kandis valget lipsu ja frakki.

1998. aastal tegid Richterid väikese juustutööstuse. Peremees käis kodumaal õppimas Saksamaal populaarse tilsiter-võijuustu tüüpi juustusordi ja parmesani juustu tegemist. Nüüd on need tooted müügil Citymarketites ja Konsumites.

«Müts maha, et ta siia tuli ja viitsis juustutööstusega tegelda,» tunnustab Richterit konkurent, Põltsamaa Meierei juustutööstuse juht Ago Teder. Juhtide ringis Richteriga kohtunud Teder iseloomustab kolleegi sõnaga «fanaatik» ja jääb tummaks, kui kuuleb, et «fanaatik» on endine diplomaat ja üsna noor juustumeister.

«Tema meierei rikastab eestlaste toidulauda,» on Teder veendunud. «Iseasi muidugi, kas meie inimesed oskavad seda kaupa hinnata.»

Richter selle pärast väga ei muretse: ta kavatseb hakata parmesani eksportima Rootsi ja lahja saksa juustuga kostitama soomlasi. Meierei peremees kõneleb meelsasti hoopis oma töötajatest, kellega ta suhtleb saksa-inglise-eesti segakeeles.

«Mu põhimõte on alati olnud, et töötajaid tuleb usaldada,» räägib ta. «Kui annan inimestele otsustusõiguse, käitun ise nii, nagu neilt nõuan, ja olen nende üle uhke, siis motiveerib see töötajaid.»

1996. aastast koos Richteriga töötanud Turgan ei oska paremat ülemust soovida. «Wolfgang on väga positiivne inimene,» põhjendab ta. «Ta leiab igale probleemile lahenduse.» Kui kellelgi on tarvis töö ajast oma asju ajada, ei ütle Richter kunagi ei, vaid korraldab töö nii, et kõik saab tehtud.

Usaldus väljendub selleski, et kõigil üheksal töötajal on meierei võti ja turvakoodid.

Mullu kevadel pani Richter käima väikese projekti: ta andis tööd viinaveaga töötutele meestele – tingimusel, et need pudeli rahule jätavad. Üks mees on tänaseni kaine, teine on paar korda libastunud.

Vaim on rakendamata

Kauni kaasa ja koeraga neljatoalises korteris elav Richter pole kindel, kas jääb päriselt Eestisse. Tänavu hakkab ta küll õppima eesti keelt ja ehk alustab peagi ka Tammistusse ostetud maja elamiskõlblikuks tegemist. Ja Peipsi kaldal jalutamine ning kalarestoran Otepää tee ääres on ta südame võitnud.

Kuid nüüd, kus meierei ja Eesti riikki on enam-vähem paika loksunud, tunneb Richter, et miski on puudu. Ta loeb, et end vaimselt vormis hoida, kuid loomejõud, mida varem jagus paarikümne välispoliitilisi teemasid käsitleva raamatu kirjutamiseks, on siin rakendamata.

«Kui oled kakskümmend aastat iga päev kirjutanud nagu Wilde, käinud pidevalt ühelt rahvusvaheliselt konverentsilt teisele, siis tunned, et ainult igapäevase äriga tegelemine on pisut igav,» tunnistab Richter. «Aga olen väga õnnelik, et mul on olnud selline põnev elu!»

CV

• Sündis 18. septembril 1943 Dresdenis seitsmelapselise pere kolmanda lapsena.

• Kasvas üles Lõuna-Saksamaal Regensburgis, kus tema ohvitserist isa, kes 1947. aastal naasis Venemaalt sõjavangist, oli kasarmu komandör.

• Lõpetas Müncheni ülikoolis majandusteaduskonna ja rahvusvahelise õiguse instituudi.

• Hannoveris aega teenides oli ka ujumistreener ja õppis selgeks portugali keele.
• 1976–1983 Saksamaa Liitvabariigi diplomaat Portugalis. Pärast seda töötas kuni erruminekuni (1990) diplomaadina Argentiinas, Tšiilis, Uruguais, Brasiilias ja Venezuelas.
• 1990–1993 pidas vennaga Stockholmi lähedal pastatööstust. 1993. aastal ostis koos kahe vennaga Tammistusse suurfarmi, hiljem pani seal käima saksa juustu tegeva väikese meierei.
• Abielus brasiillanna Marlyga. Revali hotelligrupis konverentsikorraldusega tegelev tütar ja Tele2 arvutiinsenerina töötav poeg elavad Stockholmis.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4