Aga niisugune Mati Alaver, kes ootas Oberstdorfi MMil enne meeste 50 km klassikasõidu starti, jahmatas tedagi.

Suusakoondise peatreeneri kogu olek kiirgas metsikut pinget. Ta istus, käed näo ees, ja mõtles. Võib vaid oletada, millest, aga ega seal palju eksimisvõimalusi ole. Alaver oli korduvalt öelnud, et tema tegemistele annab lõpliku hinnangu MM. Ta teadis, et rahvas ootab medalit. Ja selle toomiseks oli jäänud vaid üks võimalus: MMi lõpupäeva 50 km ühisstardist.

Säärase pingekoorma all, paistis Suijale, jäi Alaver ühe ööpäevaga justkui kümme aastat vanemaks.

Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Nii ka Alaver.

Kui võrrelda maailma eliidiga, siis nii ühekülgseid – ja seega harvade võidušanssidega – tippsuusatajaid nagu Andrus Veerpalu ja Jaak Mae naljalt mujalt ei leia. Viimase kahe hooaja tulemuste põhjal on näha, et peale klassikasõitude, mis moodustavad MK-sarja ja MMi programmist järjest kahaneva osa – nüüd vaid napi neljandiku –, neil ülejäänud aladel kaasarääkimise võimalusi pole. (Ainus erand: MMi-eelne Pragelato suusavahetusega sõit, kus Veerpalu oli neljas ja Mae kümnes.)

Eriti ahtaks on jäänud võitlustanner Maele, kellele paistab sobivat vaid 15 km klassikat eraldistardist. Ometi võinuks, koguni pidanuks Oberstdorfis olema tema trump nn skiatlom, kus ta küündis veel tunamulluse kevadeni pidevalt esikümnesse, sealhulgas kahel MMil ja Salt Lake City olümpial. Tema tagaajamise koht Oberstdorfis – alles 29.

Võrrelgem Veerpalu-Maed nende igipõlise rivaali norralase Frode Estiliga, kes veel eelmisel hooajal näis sama pühendunud klassikasõitja nagu eesti mehedki. MMil võttis Estil aga suusavahetusega sõidus pronksi ning on tänavusel MK-l kihutanud uisustiilis samuti kolmandaks.

Iga majandusmees teab, et eales ei tohi kõiki mune panna ühte korvi. Alaver on koondise mänedžerina teinud oma kahe hinnalisima munaga just seda, mida tegema ei peaks.

Kui tuletasin Kristina Šmigunile selle talve eel meelde, et prognoosisin tema varasemate aastate tulemuskõverat analüüsides siinsamas Tartu Postimehe küljel talle eelmise hooaja teise poole totaalset nurjumist, küsis ta siiralt, vähimagi irooniata: äkki oskan ette öelda, milliseks kujuneb tal tänavune hooaeg?

Ei, nii varakult, oktoobris, seda ette näha ei saa, vastasin.

Vilets vastus oli. Võinuks talle meelde tuletada suvist võidukat Saku Suverulli, mil ta treenerist isa Anatoli kahtles, et järjekordne esikoht ning lennukas sõit võivad anda märku tütre liiga varasest kerkimisest liiga heasse vormi. Vormitõus oli planeeritud ju alles jaanuariks, mil MMini jäi kuu.

Jaanuaris aga viitasid Šmiguni tulemused MK-sarjas – Otepääl kuues, Nove Mestos seitsmes –, et vorm kipub pigem kaduma. Piret Niglas, Eesti naissuusatamise valitseja enne Šmiguni ajastu algust, nendib: «See oli märk, et midagi on mäda.»

Hooaja hakul avaldas Šmigun, et tema eesmärk on olla parimas vormis MMil ja võita seal maksimaalselt kaks medalit. Kui saab ühe medali, on tulemus rahuldav.

Olgu Šmiguni taaskordse medalita jäämise põhjus vääralt ajastatud vorm, pitsitavad haigushood, viletsalt lippavad suusad või lihtsalt ebaõnn, tema enda püstitatud eesmärgid ei luba panna talle kõrgemat hinnet kui mitterahuldav. Vaevalt, et ta sellega ei nõustu.

Pole hullu. Lõppeks oli Šmiguni hooaja kandev eesmärk areng ja ettevalmistus Torino olümpiaks. Hull on lugu siis, kui Šmigun viib ellu ähvarduse otsida elus ka teisi väärtusi peale suusatamise. Siis on Eesti naissuusatamine kogu täiega surnud.

Sest kõik munad on ühes korvis – Šmigun Teami omas.

Kui Erkki Jallai sõitis mullu sügisel Düsseldorfis esimese eestlasena MK-l sprindi eelringi kiireima aja ja lõpetas etapi viiendana, helistas mulle parajasti ratast pedaaliv Alaver ja ütles, et vara on Eesti suusatamisele peatset fiaskot ennustada, nagu kevadises Tartu Postimehe kolumnis olin teinud.

Eelmine Eesti esisprinter Pavo Raudsepp väidab, et veel 5-6 aastat tagasi polnud sprint Alaveri silmis mingi ala. Nüüd, kinnitab Raudsepp, on Alaver suur sprindi toetaja.

Arusaadav: värsketel andmetel kuulub FISi kuuma gruppi tervelt viis Eesti suusatajat: tavadistantsidel veteranieelikud Mae (33) ja Veerpalu (34) ning sprindis Jallai (23), Anti Saarepuu (21) ja Priit Narusk (27).

Küsimus on selles, mis saab Eesti suusaspordist tavaaladel pärast Mae ja Veerpalu ning Kristina Šmiguni loobumist. Kus on tagala? Jah, ETV-Hansapanga noorte suusasarjas on startijaid sadu. Aastast 2000 tegutseb noortekoondis Merko Team. Järgmisel hooajal toimub esimest korda kuni 23-aastaste MM. Need kõik peaksid andma ambitsioonikaile tuge ja indu. Aga edasi?

Edasi jääb reele vaid see, kes pääseb A-koondisse, kust nüüd ähvardab pudeneda isegi juunioride maailmameister Aivar Rehemaa. Teised otsigu tuge klubidelt, mis niigi peavad krosse lugema. Või lootku jõuka papa abile nagu Kaspar Kokk.

Kas tavadistantsidel jätkub tulevikus üldse mune, mida korvi panna?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5