| |
|
 |
Psühholoog Aleksander Pulver oskab küll autoga sõita, ent igal võimalikul juhul ta rooli taha ei kipu.
Foto: Margus Ansu |
|
Psühholoog Aleksander Pulver käib teist korda autokoolis
(1)
06.12.2004 00:01
Martin Vallimäe
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Psühholoogiaprofessor Aleksander Pulveri käitumine juhiloa omanikuna võib nii mõnelegi kummaline tunduda. Õnneks mitte rooli taga.
Ehkki juhiluba oli Pulveril juba seitsmekümnendate aastate algusest, otsustas ta kaks aastat tagasi seda mitte lihtsalt uue vastu välja vahetada – milleks tal oli seaduse järgi täielik õigus –, vaid läks hoopis autokooli. Nii ongi professor nüüd noor juht, ise seejuures õnnelik. Ohtlikud vanad võtted «Hirmnaljakas muidugi,» möönab Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaalteaduskonna dekaan. «Aga autod on praegu ju hoopis midagi muud – nende Vene traktoritega oleks ma võinud ehk niisamagi sõita küll. Ka liikluseeskirjas oli mulle väga palju uut ja üllatavat.» Nagu igal noorel juhil, seisab ka Pulveril ees talvesõit ehk lõppastme koolitus. «Ega see autokoolide süsteem polegi paha,» nendib igapäevaselt õpetamisega tegelev professor. «Muidugi võib jäälsõit jääda veidi formaalseks, kui vahepeal pole sõidukogemust juurde tulnud.» Pulveri hinnangul ei jõua autokoolis ette nähtud tundidega sõitma õppida see, kes esimeses tunnis üldse esimest korda autorooli istub. «Need 20 tundi eeldavad siiski, et inimene on juba varem sõitnud,» nendib Pulver vastuolu. Pulver usub, et kõige ohtlikumat rühma ei moodusta liikluses mitte vahtralehega sõitjad, vaid just endisaegsete juhtimisoskustega või üldse juhiloata sõitjad. Liiklusõnnetustes hukkunute arv on suur, õnneks pole see viimastel aastatel vähemalt tõusnud. 1990. aastate alguses hukkus aga liikluses varasemaga võrreldes mitu korda rohkem inimesi. Uhke auto on eputamiseks «Jõukam kontingent soetas endale paremad ja võimsamad autod, aga paremaid juhte neist sellega ju ei saanud,» arutleb Pulver. Praegu tundub automaania olevat suurem kui kunagi varem. «Kallis auto on küll staatuse näitaja, aga meil ei küüni see staatus ju üldse sinnamaani. Meie inimeste kallid autod pole mingi eritellimusel tehtud käsitöö, vaid ikkagi laiatarbekaup. Lihtsalt enamik massist pole meil sellele tasemele veel jõudnud,» leiab professor. Pulveri hinnangul on loomulik, et politseil on kaabakate püüdmiseks vaja paremaid autosid ja et president võiks sõita kuulikindla limusiiniga. Kuid ülikooli rektoril ja veel vähem professoril pole kallist autot prestiiži pärast küll vaja. «Kui tahad kangesti maailmale näidata, kes sa seal autos oled, võid ju autole lilled peale joonistada või siis midagi rõvedat uksele kirjutada,» pakub Pulver muiates. «Minul on auto, mille kõik omadused on optimeeritud,» räägib Pulver. «Väikeklassi autole, nagu Hyndai Getz, on 1,6- liitrine mootor küll võib-olla suurevõitu, kuid see tagab näiteks Tallinna liikluses vajaliku kiirenduse.» Pulver arvab, et kui autod muutuvad veel võimsamaks, tuleks juhtimisõiguse jagamisel hakata rakendama ka psühhiaatrilist kontrolli – just nagu relvaloa puhul. «Tegelikult on insenerid teinud ju imetegusid, kui vaadata vormeleid või WRC-autosid. Nad on suutnud mahutada suhteliselt pisikesse masinasse nii palju jõudu, et on lausa ime, et see ei plahvata esimesest mügarikust üle sõites,» imetleb Pulver inimmõistust. Ta ei vaata vormelit ootuses, «et keegi käntsu lendaks». «Head meeskonnatööd on võimas vaadata, kuid piloodid on ka omaette tüübid,» ütleb Pulver. «Markko Märtin näiteks pole kindlasti normaalne inimene. Et igal hetkel eluga riskeerides kontrollida autot, mis igasuguse loogika alusel on kontrollimatu – selleks peavad inimesel olema eraldi oskused, mida õppida ei saa,» teab Pulver. Või siis vormelisõit – paneb ju imestama, kuidas Schumacher selliste kiiruste juures ei eksi, arutleb professor. «Veelgi hämmastavam on aga see, et kui eksib, tuleb eluga välja ja võidab jälle! Mis planeedilt see mees on?» küsib Pulver. Samas pole ta tõsiste tegijate arutute jäljendajate suhtes leebe: «Tänaval võib muidugi «Märtinit panna», aga see ei ole kindlasti mitte see, mida Märtin teeb.» Psühholoogid on võrrelnud joobes juhte ja kiiruseületajaid. «Kihutajad riskeerivad teadlikult, joobes juht ei suuda aga riski hinnata, ometi istub ta pärast kahte õlut rooli,» selgitab Pulver. «Laias laastus on erinevus selles, millal ma võtan teadlikult riski, et ajapuuduses kiiresti kohale jõuda, millal ma aga ei hooli üldse riskist iseendale või teistele.» Viimast isiksusetüüpi iseloomustab Pulveri sõnul impulsiivsus ja madal analüüsivõime. Rooli ei kipu Tallinnas tööl olles liigub Aleksander Pulver töö- ja elukoha vahel jalgsi. Auto on rohkem Tartus – ühest linnast teise sõita Pulver ei viitsi ega tahagi. Roolis istumine väsitaks mõttetult, pealegi saab bussis sõites samal ajal sülearvutiga tööd teha. «Minu pere on muidugi palju energilisem ja kui ma mõtlen sellele, mida kõike nad järgmise aasta suvel tahavad Euroopas teha, siis on kindel, et minu hea elu harvade roolisattumistega lõpeb kindlasti ära,» itsitab professor. 3 mõtet Aleksander Pulver: • «Meie inimeste kallid autod pole mingi eritellimusel tehtud käsitöö, vaid ikkagi laiatarbekaup.» • Kihutajad riskeerivad teadlikult, joobes juht ei suuda aga riski hinnata, ometi istub ta pärast kahte õlut rooli. • Markko Märtin näiteks pole kindlasti normaalne inimene. Selles mõttes, et igal hetkel eluga riskeerides kontrollida autot, mis igasuguse loogika alusel on kontrollimatu – selleks peavad inimesel olema eraldi oskused, mida õppida ei saa.
|
