Kui Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on täitmata üle 100 õekoha, Tartu Ülikooli Kliinikumis 52, Ida-Tallinna Keskhaiglas 47 jne, võib küll tõdeda, et reformide käigus on midagi väga valesti läinud. Sest probleem on kindlasti üle-eestiline. Mõneti leebem on see vaid Ida-Virumaal. Esialgu, reformilained võivad sealtki üht-teist minema pühkida. Täitmata õekohtade üldarvu ei oska keegi nimetada.

Vastsed meditsiinikoolide lõpetajad sukelduvad töhe 25-kroonise tunnipalga eest. Töö on aga vastutusrikas ja ülimalt pingeline, sest paljud kohad on ju täitmata. Nõnda pole ka ime, kui peagi siirdutakse sinna, kus palk suurem - erakabinettidesse, ravimifirmadesse jne. Vähesed õnnelikud ka välismaa kliinikutesse. Eesti Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliidu andmetel töötab meie õdesid näiteks Soomes, Rootsis, Inglismaal, Iirimaal.

Samal teemal: Ülikooli kliinikumis süveneb järjest meditsiiniõdede nappus (40)

Milline on Eesti raviasutuste tegelik vajadus meditsiiniõdede järele? Sellelegi küsimusele on ülimalt raske vastata, sest puuduvad vastavad töönormatiivid. Teada on, et ühe arsti kohta on ligikaudu kaks õde. Soomes on see näit üks neljale, Inglismaal üks kuuele. Samuti puudub selge ülevaade, kus meditsiinikoolides hariduse saanud tegelikult töötavad, kui paljud on leidnud tööd väljaspool tervishoiusüsteemi. Aur läheb suures osas vile peale.

Võib-olla on tervishoiu reformikavad leevendanud ja selgitanud mõningaid organisatsioonilisi üksikküsimusi, kuid arstide ja kogu meditsiinilise personali probleemid on alles. Mitte ainult palgaküsimus - ehkki see on üks võtmeprobleeme -, vaid ka stabiilsus ja turvatunne meie üha paisuvates suurhaiglates.

Ja mis juhtub pärast 1. maid, kui Euroopa uksed avanevad kui mitte pärani, siis kindlasti sedavõrd, et paljud Eesti arstid ja õed nendest lahedasti läbi mahuvad? Mis kasu on reformidest, kui Euroopa Liitu jõudnu peab õpetajaid ja tohterdajaid tikutulega otsima.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4