Mu vana tädi enam väljas ei käi. Kui, siis ehk ainult postkastini ja tagasi. Temale saadan pühadeks kaardi. Kujutan ette, kuidas ta sellega tuppa jõuab, prillid pähe paneb, kaardi ümbrikust välja harutab, selle mitu korda läbi loeb ning siis teiste kaartide kõrvale lauale asetab. Need on tema pühad! Tõsi, kaardi saatmine on moodsal ajal tükk tegemist. Tänavu sain need valmis kirjutatud otse viimasel minutil, enne pühadeks oma päriskoju sõitmist. «Küll tee peal ostan margid,» mõtlesin muretult. Esimese peatuse tegin kohe kodu lähedal ühe Annelinna R-kioski juures. «Otsas,» laiutas müüja käsi. Adaveres öeldi algul ühes, siis teises poes, et neil ei ole marke. Et niisugust kaupa ei müüdagi. Mäo bensiinijaamas anti lootust, et jah kohe! Aga selgus, et margid on sealgi otsa lõppenud. Sain kolm marki lõpuks Virtsu–Kuivastu praami pealt. Kaheksakroonised, sest parajaid polnud. Ja mu hommikupoolikul Tartus kirjutatud tervitus Tapa linnas elavale tädile potsatas postkasti alles kesköö paiku Kuressaares. Nüüd mõtlen: miks ei võiks Eesti teede äärsetes kauplustes ka marke müüa või mis nipiga võiks neid ajalehekioskiteski enne pühi jätkuda? Margid ei rikne, ei nõua suurt hoiuruumi ja maksavad hästi. Ilma interneti ja mobiiltelefonita memmesid ja taate on aga terve Eesti täis. Ma usun küll. |
kõik galeriid
