Gõubas orjameelsetele

Mind on alati rõõmustanud Leo Kaagjärve südamevalu eesti keele korrektsuse suhtes ja printsipiaalsus tähelepanu juhtimisel keelevärdjatele. Puutusin temaga otseselt kokku läinud sajandi 90ndate aastate alguses, kui ta pidas loenguid ülikooli füüsika- keemiateaduskonnas.

Ka loengutes pööras ta värskendavate vahelugemistega tihti tähelepanu keeleprobleemidele. Olles toona väliseestlasena Eestisse saabunud, ei orienteerunud ta mõnikord kohalikes oludes, seda suurem oli tema ind end kodumaa asjadega kurssi viia.

Tegelikult tahtsin kirjutada probleemist, millest rääkis Hillar Palamets ja kirjutas Leo Kaagjärv («Ajab vihale», TPM, 4.01).

Mitte vihale ei aja, vaid marru. Aga midagi pole teha, see on äri.

Ega GoBus ilmaasjata loobunud Tarbusi nimest. Ju siis selgitati välja, et GoBus paneb rahvast rohkem bussiteenust kasutama, on atraktiivsem.

Siin on iva ka see, et eestlane on väga orjameelne rahvas. Vene ajal oli peremeheks venelane ja räägiti «ljihha mjuna tjoodang», nüüd on ameeriklane ja «õu mai gaad».

Eks siis okserefleksi meenutav inglisekeelne «gõubas» kõla madalalaubalise orjameelse inimese kõrvus nii peremehelikult, et ta tarbib rohkem ühistransporditeenust. Antud juhul paneb kasum kõik paika. Isamaalisust ja eestimeelsust kannatame välja täpselt nii palju, kuni see veel ei sega äri.

Praegu on Eestis raske aeg. Rikkad investorid piiri tagant ostavad üles ettevõtteid, nende juhtimisel jääb prevaleerima rahvusvaheline inglise (äri)keel ja äri nimigi tihti rahvusvahelistub.

Ka tavakodanik kipub mugavuse või võltsprestiiži pärast võõramaist eelistama, mõni ei ole võimeline eesti keeles laulma, teine mõtlema, kolmas lapsele nime panema jne. On ju alati tugevama pealetung väiksemaid välja suretanud.

Samas, oleks selliseid mehi nagu Leo Kaagjärv rohkem, siis võib loota, et poole sajandi pärast pole me muutunud ameerikalikuks inglisekeelseks amorfseks massiks, vaid Eesti kestab ja õitseb. Ilma naljata.

Jüri Saar (ei ole TPMi ajakirjanik)

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4