Soome heaoluühiskonna sündi mõjutasid viimase ilmasõja tekitatud rahvuslik üksmeel ja aineline puudus. Maa oli kurnava sõja järel puruvaene. Sadade tuhandete hukkunute, võitluses langenute ja sõjainvaliidide peredes valitses viletsus ja kaitsetus. 420 000 kodust ilma jäänud karjalast tuli ümber asustada ja sõjaveteranidele oli vaja leida tööd.

Karjala kaotus tähendas ilmajäämist viiendikust hüdroelektrijaamadest, kuuendikust põllumaast ja sama võrra ka raudteedest. Sõjahüvitised Nõukogude Liidule tundusid lootusetutena. Lapimaa oli täielikult hävitatud.

Ometi ehitati järgmistel aastakümnetel Soomes üles heaolu-ühiskond, mida täna ähvardab elanikkonna vananemine ja rahastamisprobleemid. Soome areng on läbinud minu eluajal kauni kaare: sõjast laastatud vaesest maast on kujunenud modernne põhjamaade heaoluühiskond.

Samal teemal: Mis on Soome arengus erilist?

Olen ise pärit Lapimaalt. Minu isa oli põllumees ja põdrakasvataja, ema aga ämmaemand. Naasnud Rootsist sõjapagulusest, ehitasid minu vanemad sakslaste põletatud maja asemel uue kodu. Ülakorrusele seati naistenõuandla, kus arst ja minu ema võtsid vastud lähikülade rasedaid naisi. Ja neid jätkus!

Just siis sündis rekordiliselt palju uusi soomlasi, neid, kes nüüd on jäämas pensionile ja asetamas Soome heaoluriigi uute väljakutsete ette. Kui poleks nõuandlaid ja kõrgetasemelist arstiabi, siis oleks soomlasi täna palju vähem. Alles hiljem mõistsin, et just sel viisil pandi alus heaolu-ühiskonnale.

Mõte, et kõigil inimestel Soomes on õigus saada teatud põhiteenuseid ühiskonnalt peaaegu või täiesti tasuta, idanes juba enne sõda. Sõda aga kindlustas veelgi rahva sisemist solidaarsust. Kaitsekraavides ei küsitud, kas oled rikas või vaene, kodanlane või sotsialist. Põhimõte oli, et ligimest ei jäeta saatuse hooleks.

Heaoluühiskond pole Soome leiutis. Mitmed peavad Bismarcki Saksamaal kehtestatud haiguskindlustust heaoluühiskonna lähtekohaks. Soomlastele olid eeskujuks teised Põhjamaad ja eriti Rootsi. Ent meil olid ka poliitilised motiivid: ühelt poolt taheti tervendada rahvast ja teiselt poolt vaigistada kommunistide õhutatud rahulolematust 1950ndate ohuaastatel.

Pensionisüsteem kiideti Soomes heaks just sõja eelõhtul. Tol ajal oli see tähelepanuväärne sotsiaalpoliitiline uuendus, sest hõlmas kogu rahva nii vanadus- kui ka töövõimetuskindlustusega. Riiklikud lastetoetused tulid perepoliitika arsenali 1948 ja neist said osa peaaegu kõik pered. Lastetoetused maksti otse emadele, kellest paljud said nõndaviisi esmakordselt raha! Aasta hiljem hakati maksma naistele sünnitoetust.

1956. aastal reformiti rahvapensioni süsteem ja pensionikulud kasvasid seejärel kolmekordseks. Pensioni maksti iga kuu ja paljud maal elavad vanurid hakkasid saama esimest korda elus regulaarselt raha. «Vaestehoolekande» termingi vajus samal aastal ajalukku, kui uuendati kogu sotsiaalhoolekannet käsitletavat seadusandlust. Nii olidki võetud otsustavad sammud modernse sotsiaalpoliitika suunas.

Tasuta koolitoit oli enesestmõistetav juba siis, kui alustasin 1946. aastal külakoolis oma haridusteed. Tõsi on, et pidime sügiseti ise marjakorjamisega kooli toiduladu täiendama, selleks et kindlustada iganädalane pohlamoosiga puder.

Kui kümme aastat hiljem pääsesin vahetusõpilasena Ameerika Ühendriikidesse, siis ülltusin, et rikkas Kesk-Lääne koolis pidi koolilõuna eest maksma. Kooli direktor seletas, et tasuta koolilõunateni jõutakse siis, kui osariigi eelarveseis paraneb. Aga see pole siiani paranenud! Mulle tundus, et Soome vaesust on lihtsam jagada kui Ameerika rikkust.

Alustasin õpinguid Helsingi ülikoolis 1960ndate algul. Heaoluriigi ülesehitamine oli elavaks jutuaineks ka ülikooli kohvikus. Professor Pekka Kuusi kirjutas kuulsa raamatu «1960ndate sotsiaalpoliitika».

Selle toonastes oludes revolutsioonilisena võetav alusidee seisnes väites, et hästi suunatud ja kaalutletud tulude ühtlustamine toetab majandusarengut ja konkurentsivõimet. Soome majandus oligi võimsalt kasvanud ja uuenduseks oli reserve. Lääne-import oli vabananenud ja Soome liitus EFTAga 1961. Sotsiaalse turvalisuse arengule andis lisahoo 1960. aastal käivitunud töötuskindlustuse uuendamine ja järgmisel aastal vastu võetud tööpensioni seadused.

Tööpensioni eesmärgiks on tagada pensioni saajale sama tarbimistase, kui tal oli tööelus osaledes, samal ajal kui rahvapensioni eesmärgiks on tagada kõigile Soome elanikele teatud põhipension. Kolmas suur 1960ndate uuendus oli haiguskindlustus, mille järgi iga Soomes asuv inimene oli kindlustatud haiguse, raseduse ja sünnituse puhuks.

Järgmisel aastakümnel võeti vastu rahvaterviseseadus, mille alusel vallad hakkasid riigi toetusel rajama kohalikke polikliinikuid ja tervisekeskusi. Seadus laste päevahooldest (1972) kergendas märgatavalt emade pääsu tööturule.

Tähtis samm heaoluühiskonna suunas oli põhikoolireform, mille eesmärgiks oli õpivõimaluste võrdsustamine. Olukord minu koduläänis Lapimaal oli vilets: tööpuudus oli põhjustanud massilise ümberasumise Rootsi.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.68