Suur-Peeter ja Väike-Peeter astusid seitsmepenikoormasammudega Euroopa poole. Nagu elus ikka juhtub, söödi kõigepealt tühjaks Väike-Peetri leivakott. Seejärel pidi igaüks omast kotist söönuks saama.

Kodused sihid

Näidanud end muule maailmale parimast küljest, tuleks pilk nüüd pöörata kodustele asjadele. Majandusreformide edust, millele andis lisatõuke euroliiduga ühinemine, peab oma osa saama senisest hoopis laiem rahvakiht.

Nõnda oleks lähiaastatel ka oma suur ja selge siht olemas, mille võib sõnastada üsna lihtsa sotsiaalvalemina: kolm korda viis tuhat krooni. Ehk siis 5000-kroonine vanaduspension, 5000-kroonine minimaalpalk ja 5000-kroonine tulumaksuvaba miinimum.

Meie eduühiskonnas on paraku suur hulk inimesi, kes oma täispika tööpäeva eest teenivad minimaalset tasu.

Ei ole nad mingid seanahavedajad, ei mõistnud lihtsalt olla õigel ajal pumba juures. Või siis ei ole tahtnud vahetada oma isakodu ja maatööd hõlpsama-tulusama linnaelu vastu.

Aga mõelgem: mis jääks meie Maarjamaast üldse järele, kui kõik linnriiki või piiri taha pageksid?

Meie pensionärid oskavad tunda tänu iga väiksegi pensionitõusu eest. Välja tegemata sellestki, et lisaraha sulab hinnatõusu kätte, sest kõige kiiremini kallinevad just eluasemekulud, esmatarbekaubad ja ravimid, milleta ei püsi hing sees.

Et eakate elujärg ka tegelikult paraneks, tuleks pensioniindeks siduda otseselt sotsiaalmaksu kasvuga, nagu sotsiaaldemokraadid on juba mitmeid-setmeid kordi välja pakkunud.

See tähendaks palkade ja pensionide tõusu ühes rütmis. Ja kõigi prognooside kohaselt, kui majanduses suuri tagasilööke ei tule, ületab keskmine palk juba aasta-paari pärast

10 000 krooni piiri. Seega peaks sotsiaalmaksu laekuma küllaga.

Ravimitelt raske säästa

Kui räägime 5000-kroonisest pensionist, siis räägime muidugi keskmisest pensionist.

Pensionide korrastamise käigus tuleks tuntavalt tõsta ka selle baasosa. Sest kuidagi peab toime tulema ka üksik vanainimene, kes saab kõige väiksemat vanaduspensioni, mis praegu on 1729 krooni kuus.

Tema pinsipaberitest ei leia keskmist, ümmarguselt 40-aastast tööstaaži, sest tema tööaastad kulusid näiteks puudega lapse või voodihaige ema-isa hooldamisele. Vanasti lihtsalt ei olnud teist võimalust.

Elatud aastad ei tee kedagi tervemaks. Paljudel eakatel läheb rohkem kui viiendik sissetulekust arstirohtude ostmiseks. Jutt on ikka elutähtsatest ravimitest, mitte reklaamihullusest – näiteks kõrge vererõhu puhul tuleb rohtu võtta iga päev ja sedasi kuni viimsepäevalaupäevani välja.

Liigesesalvi pealt võib teinekord kokkugi hoida, aga tehke proovi ja katsuge ise liigese- või närvivaluga elada. Mida kiiremini ravimihinnad tõusevad, seda rohkem tuleb juurde neid inimesi, kellel sundkulude katmise järel jäävad leivakotipõhja ainult raasukesed järele.

Praegu kehtiva ravimite hüvitamise süsteemi panused on määratult kõrged, nõnda et sellest soodustusest on tolku vaid mõnesajal inimesel.

Seepärast tuleb riigil leida raha pensionäride retseptiravimite kulude katmiseks täiendavalt 1000 krooni eest aastas, rahastades seda soodustust sihtotstarbeliselt, mitte aga teiste inimeste raviteenuste kättesaadavuse arvelt.

Too mulle raudhammas!

Täna makstakse pensionäridele alates 63. eluaastast 2000 krooni hambaproteesihüvitist kord kolme aasta jooksul. Kuid hinnad on viimase viie aastaga vähemalt 20 protsenti tõusnud.

Kõigist kõige odavamad täisproteesid TÜ Kliinikumi hambaproteesikeskuses maksavad 4600 krooni. Ühe poole hammastega pole aga suurt midagi teha.

Muuseas, mõne aasta tagused andmed näitasid, et täishambutust esines 10 protsendil 55–65-aastastest patsientidest.

Seepärast oleks hädasti vaja tõsta proteesihüvitis 4000 krooni peale ning laiendada seda soodustust kõigile vanaduspensionäridele, east sõltumata, samuti töövõimetuspensionäridele. Mida varem on inimene töövõime kaotanud, seda väiksem on ka tema pension.

Ja veel – neile pensionäridele, kes proteese ei vaja, tuleks selle asemel hüvitada 4000 krooni ulatuses hambaravikulusid.

Praeguse 150-kroonise hüvitise eest aastas saab vaid pool plommi suhu. Isegi kilplased ei tuleks nõnda suurejoonelise mõtte peale, et oodata, kuni kõik hambad on suus ära lagunenud, ja siis alles endale proteesid teha.

Liiati on meil oodata kõigi hambaravi- ja proteesimise hindade järsku tõusu, sest lisandumas on 18-protsendine käibemaks. Metallkroon, mida üksainus lipp-lipi-peal purihammas nõuaks, läheb juba tänagi maksma oma 2000 krooni.

«Võta lapse luuhammas, too talle raudhammas,» ütlesid meie vanaemad, kui viskasid lapse piimahamba ahju taha kilgi kätte. Tasuta raudhambaid – nagu tasuta lõunaidki – pole paraku olemas. Kui leivakotist on üldse midagi võtta, peab seda ka süüa saama.

> Loe edasi