Hiljuti ületas uudiskünnise järjekordne kooliroim – pedofiili kalduvustega keskealine mees mõrvas Pennsylvania osariigis amishite koolis viis koolitüdrukut. Avalikus ruumis puhkesid diskussioonid, kes on need kristlikud friigid, kes elavad siiani keskaja kombel, kasvatavad ise kogu toidu ja valmistavad käsitsi igapäevaseks eluks tarviliku, ei kasuta autosid, elektrit, telefoni ega muid tänapäeva hüvesid.

Aeg-ajalt ilmub välja mõtlejaid, kes leiutavad ideaalseid kooselu vorme ning üritavad neid ka rakendada. Ühiskondlike suhete aluseks olgu võrdsus, vendlus, vabadus, inimkesksus, koostöö, kollektiivne juhtimine, igaühele tema vajaduste järgi ja teised üllad põhimõtted.

Aga probleem on see, et egoismile, konkurentsile, klassihuvidele ja vägivallale rajatud ühiskond ei tule kaasa nende kaunite mõtetega. Suur Prantsuse revolutsioon ja kommunistlik revolutsioon Venemaal ühes oma veriste tagajärgedega on õppetunnid, mis juhtub, kui utoopilisi aateid vägivallaga tervele ühiskonnale peale suruda.

Ning kuidas idealistlikule baasile ehitatud riigikorrad soodustavad poliitilist ja moraalset korrumpeerumist elik türanniat. Palju on aga neid utopiste, kes leiavad, et ühiskond on oma olemuselt juba liiga lootusetult rikutud. Et oma ideid ellu viia, peab kokku panema inimrühma, kes on vabatahtlikult nõus oma senisest egoistlikust elukorraldusest loobuma.

Alates Jeesus Kristusest ja tema apostlitest on ärksamad visionäärid püüdnud ennast ja oma järgijaid välja lõigata repressiivse riigi ja paindumatu ühiskonna reeglitest ning kehtestada oma kooselu põhimõtted. On asutatud lindpriide salku, hõivatud asustamata alasid, rajatud kommuune.

Alates frantsiskaanlase Fra Dolchino kehviktalupoegade sõjasalkadest 13. sajandi Itaalias, läbi prohvet Maltsveti liikumise Tim Leary LSDga eksperimenteerivate hipilaagriteni ja Otto Mühli täielikku seksuaalvabadust praktiseeriva rühmani. Utopistlikke kommunaare on jälitatud, ketseritena põletatud ja kriminaalvastutusele võetud. Karismaatiline usuliider Jim Jones üritas Guayanas oma järgijaile maapealset paradiisi rajada, aga asi lõppes kollektiivse enesetapuga.

Olgu põhjuseks autoriteediküsimused ja võimusuhted (transtsendentne võim on absoluutsem kui maapealne) või religioossete inimeste kergem manipuleeritavus, ent tõsiasi on see, et ainsad ühendused, mis jäävad läbi sajandite püsima, on religioossel baasil moodustunud kogukonnad.

Nii on juhtunud ka 17. sajandil šveitsi jutlustaja Jacob Ammani asutatud amishi usuvooluga. 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil, kui amisheid hakati Šveitsis ja Saksamaal nende patsifismi tõttu taga kiusama, emigreerusid kogukonnad Ameerikasse.

Amishid on suutnud hoida oma silmapaistvat eripära tänu väga jäikadele kooselureeglitele, kollektivismile ja absoluutsele isoleerumisele välismaailmast. Amishid on anababtistid, mis tähendab, et ristitakse täisealiseks saamisel. Usuliikumise nurgakivi on, et kristlusesse peab viima küpse indiviidi teadlik ja vabatahtlik valik.

Ülikonservatiivsetel amishi kogukondadel on kirjutamata seaduste pakett, mida nimetatakse Ordnungiks ja mis reguleerib nende elulaadi alates jumalateenistuse pidamise korrast kuni selleni, mitut traksipaari võib mees omada.

Jätame kõrvale amishite religioossed liiasused (näiteks eksinud koguduse liikme täieliku suhtluskeelu alla panek) ja vaadelgem nende elulaadi sotsiaalseid ja ökoloogilisi aspekte. Amishid ei tunnista riiki.

Nad keelduvad igasugustest riiklikest subsiidiumitest, riiklikust haridusest, tervisekindlustusest. Sotsiaaltoetuste asemel hoolitseb kogukond ise abivajajate ja vanurite eest ning organiseerib liikmetele ravi ja hariduse.

Amishite omavalitsus põhineb osalusdemokraatial. Igal mehel on otsustusõigus kogukonna asju korraldavais asjus, iga meessoost koguduseliiget võib valida piiskopiks. Hariduses on rõhk manuaalsete oskuste omandamisel. Iga amishi mees peab oskama maja ehitada ja seda korras hoida, teha põllu- ja käsitööd ning läbi viia teenistusi. Kõik liikmed on seisuslikult võrdses positsioonis nii ühiselu korraldamises kui ka kiriklikus hierarhias.

Amishite ühiselu ülesehitavas väärtussüsteemis on keskne koht indiviidi enesetaandusel kollektiivi ees. Tagasihoidlikkus, alandlikkus, karskus, altruism on vastukaaluks ühiskonna individualismile, konkurentsile ja egoismile.

Hoidmaks ära ahvatlusi sattuda edevuse libedale teele, on kasutusel mõni päris kurioosne keeld, nagu nööpide kandmise keelamine meestel või igasuguste dekoratiivsete mustrite keelamine majapidamistekstiilis. Välismaailm (english) on amishi jaoks «kuradi mänguplats», kus vohavad edevus ja uhkus, individualism ja raiskamine.

Tehnoloogia pole iseenesest kuradist, aga muudab inimesed laisaks ja mugavaks, mis on käelist tööd ainsa maise rõõmuna väärtustava amishi jaoks juba pärispatt. Seetõttu puuduvad amishi maailmast pea kõik moodsa elukorralduse viljad.

Amishi jaoks on oluline elada kooskõlas maa ja keskkonnaga. Nad väärtustavad säästlikkust, iseäranis ehitiste puhul. Kui kuskil lammutatakse maja, siis käivad amishi mehed ehitusmaterjale endale nõutamas. Ületarbimise ajastul, mis on täis ühekordseks kasutamiseks mõeldud tooteid, teevad amishid käsitööna asju, mis peavad vastu pidama üle inimese eluea.

Mehhaanilise reproduktsiooni ajastul, kui töötegija on võõrutatud oma töö viljadest, teevad amishid kõik vajalikud esemed otsast lõpuni ise. Ajastul, kus toit kasvab supermarketites ja kiirtoidurestoranides, kasvatab amish oma vilja ise, ainsaks abivahendiks vana kooli ader ja hobune. Seejuures on amishiküla kasinates tingimustes elava inimese rahulolu mõõtmatult suurem kui ümberringi vohava külluseaia residendil.

Amishitel on üks vana komme rumspringa – saata täisikka tüürivad noorukid pärismaailmaga tutvuma, enne kui nad langetavad otsuse, kas lasta end ristida kiriku liikmeks. Need teismelised kipuvad maise elu rõõme mõnikord liigagi tõsiselt võtma. Tanu peas, kihutatakse läbi sex- drugs&rock’n’roll-kosmose.

Aga väidetavalt pöördub 85–90 protsenti noortest tagasi ja elab ülejäänud elu amishi kogukonna kohustustest tulvil, ent maistest rõõmudest äralõigatud maailmas.

Miks ma sellest veidrast usulahust nii pikalt jahun? On mu endagi eluviis kõike muud kui amishite puritaanlik elumõnudest hoidumine. Võib-olla sellepärast, et grillihooajal tabab mind toidupoodi külastades pööritus. Kõik need täislaotud toidukärud, ülesöönud pereisad, plätud jalas, parkimisplatsid täis mahtuniversaale ja maastureid, kuhu paigutada oma ülekaaluline pere, toidumüriaadid ja muud tarbed.

Suured autod, suured rahad, suured nõudmised. Suured majad, mida valvavad suured koerad. Suur hirm kaotada privileeg olla oma elu peremees. Hirm, mis sunnib enda ja ühiskonna vahele ehitama kõrge müüri. Hirm ja individualism, mis paneb inimesed pilku kõrvale keerama, kui naabrit pekstakse.

Aga miskit on õhus. Lugesin kuskilt eesti anarhistide ühenduse visiooni ja tundsin nende ideedes ära mitmed sarnasused amishite elulaadiga. Voila. 19. sajandi vene anarho-kommunistlik visionäär Pjotr Kropotkin on ühe oma eeskujuna nimetanudki amishite kogukondi.

Kuidas on võimalik inimhulkade elu korraldada, kui puudub riik oma sunniaparaadi, seaduskorralduste ja institutsioonide pika käega. Mängu astuvad stabiilsed kogukonnad, koostöö ja osalusdemokraatia. Oma peateoses «Koostöö. Evolutsiooni faktor» väitleb Kropotkin 19. sajandi lõpul populaarsust koguvate sotsiaaldarvinistlike teoreetikutega (kelle mõttekäigud viivad lõpuks natsismini), et liikide ellujäämise seisukohalt pole kõige olulisem tegur konkurents, vaid isenditevaheline koostöö.

Sellest teeb Kropotkin üldistusi ka inimühiskonna kohta. Ainult koostööle orienteeritud kogukonnad jäävad ellu ja saavad tugevamaks.

Konkurents võimaldab küll üksikutel alfaisenditel võimutseda, ent hävitab suuremaid vabatahtlikke kooslusi. Kropotkini mõtted sotsiaalsest ebavõrdsusest, mida põhjustab liiga palju vahendajaid töö tegija ja lõpp-produkti tarbija vahel, ning luksuskaup, mille tootmiseks kulub ebaproportsionaalselt palju töömahtu ning millega fikseeritakse ebavõrdsuse väliseid külgi, on samuti sarnased amishite säästliku eluvaatega.

Ma ei tahaks propageerida Eesti riigi kehtetuks tunnistamist ja keskaegsetesse külakogukondadesse kolimist. Oma riik ikkagi, ise tegime, mis sest, et selline äbarikuke. Pigem näeks ma riigi taandumist selliseks üldiseks identiteedisümboliks, nagu «Welcome to Estonia» märk, ning praktilise elutegevuse koondumist väiksematesse, ent seda tugevamatesse üksustesse, olgu nendeks perekonnad, sõpruskonnad, internetikommuunid, majaühistud, ametiliidud, mis iganes.

Rohkem koostööd, iga mehe otsustusõigust ja -julgust, rohkem vastutust oma elukeskkonna eest looks minu arust ka rohkem rahulolu, koosmeeletunnet, integratsiooni. Nagu mu sõber Arbo ütleb – rohkem õnne, tasuta, kõigile! Või kõlab see liiga utopistlikult?