| 13 varest ehk 13 Tartu Kivilinna gümnaasiumi 1.a klassi tütarlast ja nende kaheksa klassivenda ehk kotkast käisid nimelt Sõrmuse talus loodusega tutvust tegemas. Koos Tartu keskkonnahariduse keskuse koordinaatori Tiina Lillelehega uuriti õuesõppe tunnis puid ja nende lehti. Kivilinna gümnaasiumi 1.a klassi juhataja Krista Kinkari sõnul õppisid nad septembrikuuga klassiruumis õpiku ja metsast toodud lehtede abil puud selgeks, käisid üle-eelmisel nädalal kooli juures puid vaatamas ja läksid siis loodusesse õpitut kinnistama. Teadmised mängu abil Kui kõik puud viimse kui leherootsuni üle vaadatud, tegid õpilased näidendi puudest ja mängisid «Vareseid ja kotkaid». Kui õpetaja ütles puude kohta tõese väite, näiteks, et midagi kartev inimene väriseb kui haavaleht, siis pidid kotkad püüdma vareseid. Vale väite korral, näiteks et kasemahl ei kõlba juua, pidid röövretkele minema varesed. «Praegu jääb loodusesse minek raha taha,» põhjendab Krista Kinkar, miks iganädalane loodusõpetuse tund tehakse looduses ainult kaks korda aastas, korra sügisel ja korra kevadel. Ka Tiina Lilleleht sõnas, et kuigi paljudes koolides on õuesõpe hästi käima läinud, oleks ideaalne, et iga klass saaks kas või korra aastas riigi võimaldatud raha eest teha õuesõppe päeva; praegu maksavad selle päeva enamasti kinni lapsevanemad. Lilleleht lisas, et kui rahastamissüsteem tekiks, hakkaks ka info õuesõppe ja selle korraldajate kohta paremini liikuma. Tartu keskkonnahariduse keskuse programmikoordinaator Helle Kont rääkis, et kuigi ka praegusesse õppekavasse on õppekäigud sisse kirjutatud, ei ole kuskil kirjas, et kõik õpetajad peaksid seda tegema. «See sõltub kooli suhtumisest, kuidas leitakse aega, et välja minna,» lausus ta. Kondi hinnangul on õue lihtsam loodust õppima minna algklassilastel, kuna klassiõpetaja käes on enamik tunde ja ta saab ise klassi tunniplaani sättida. Suuremates klassides on õppepäeva korraldamine keerulisem. Kohti õppimiseks jagub Suuremad kohad õuesõp-peks Tartumaal, kus Kondi kinnitusel on juhendajad ja välja töötatud programmid, on Emajõe Suursoo ja Alam-Pedja looduskaitseala, Alatskivi maastikukaitseala, Saadjärve looduskeskus ja Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutus. Ent kohti, kus loodusega tutvust teha, on kõikjal, kas või näiteks Lille pargis. Sõrmuse turismitalus saavad õpilased tundma õppida mürgiseid taimi, tutvust teha seente, kivimite, lindude ning nende lauluga, korjata ravimtaimi, koostada herbaariumi, vaadelda ilma, jalutada 1,5-kilomeetrisel matkarajal, mis suundub rappa, või siis seltsida pererahva kitsede, lammaste või hobustega. Sõrmuse talu peremees Kalev Kullamaa sõnas, et neil käib nädalas loodust õppimas paar-kolm klassi. Tavaliselt üritatakse käia võimalikult erinevates kohtades, samas on aga mõned koolid tema sõnul huvitatud just sellest, et vaadata näiteks puid nii suvel, sügisel, talvel kui ka kevadel ühes ja samas kohas. «Kui last noorest peast loodusesse ei vii, siis suurest peast ei oska ta sellest väga lugu pidada,» nentis Sõrmuse talu perenaine Piret Kullamaa. Tema sõnul unustavad inimesed, et nad on osa loodusest. Loodusest kaugenenud lapsevanemad tekitavad aga lapsele eluks ajaks asjatult kartusi ja hirme, rääkides näiteks, et ämblik on jäle ja konn vastik. Tartumaa suuremad kohad
õuesõppeks • Alam-Pedja looduskaitseala • Alatskivi maastikukaitseala • Emajõe Suursoo • Saadjärve looduskeskus • Vapramäe-Vellavere-Vitipalu
sihtasutus |
