Viimastel aastatel on kõrgema kunstikooli Pallas (1919–1940) nimega seostatud kõikvõimalikke näitusi, millest mõne puhul on tunne, nagu ratsutataks Pallase kukil juba liiga tihti.

Vahel see ongi nii, aga praegusel installatsioonirikkal ajal on üks skulptuurinäitus Tartus üle hulga aja siiski õigustatud. Seda enam, et on taaselustatud kiviraidurite-kujurite õpetamine Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Kuigi ajavahe Pallasega on suur, saab siiski võrdlusi otsida-leida.

Tartu kunstimuuseumi näituse «Pallase skulptuur» esinejate valik sai tehtud tuntumate kasuks: Ferdi Sannamees, Eduard Wiiralt, Johannes Hirv, August Vomm, Martin Saks, Roman Timotheus, Herman Halliste, Lydia Laas, Alfred Leius ja Enn Roos.

Nendega koos pidasin vajalikuks näidata ka Pallases õppinud, aga mujal loominguteed jätkanud kunstnikke, nagu Maire-Helve Männik, Linda Sõber, Endel Kübarsepp, Ernst Jõesaar, Amanda Jasmin jpt.

Küllap kannatab sellise «kõigi» eksponeerimise all väljapaneku üldine tase, samas toob see ehk esile sellele koolile omast fluidumit ja vahest mõne üllatusegi.

Pallaslaste näitusel on eksponeeritud töid, mis on tehtud kooli ajal, ning midagi hilisemast perioodist – on ju aja tähtsus skulptuuris ja loominguaeg mitmetähenduslik ja oluline teema.

Lõpetajad ja õpetajad

Pallase skulptuuriateljee andis 15 lõpetajat ja nagu hilisem elu näitas, hakkama nad said, küll aga loomingulisuse poolest Pallase skulptuur eriliselt silma ei paistnud.

Siiski on põhjust rõõmustada, et Anton Starkopf ja Voldemar Mellik pühendasid suure osa oma loominguajast õpetamisele ja lõid Tartusse skulptuuritraditsiooni.

Ilus oleks, kui praegune kõrgem kunstikool Tartus, kes vahepeal omale Pallase nime igatses, ühel päeval sellise tasemega skulptoreid koolitaks, nagu see aastate eest oli – siis saab vahest taas rääkida ka Tartu skulptuurist.

Näitust «Pallase skulptuur» saab vaadata 24. septembrini.