| Sõjast läbi käinud inimesed ei unistanud mitte kaupa täis poeriiulitest või põnevatest turismireisidest, vaid üksnes sellest, et valitseks rahu ja nad saaksid oma aias vaikselt kõplaga ringi nahistada ja lapselapsi põlvel hoida. See nende pärandatud kogemus tegi mulle varakult selgeks, et sõjas ei ole võitjaid. Päris kindlasti mitte väikeses Eestis. Kolmapäevases Tartu Postimehes kõnelevad 1941. aastal tapetute eestlastest ja venelastest omaksed, et anda edasi oma vahetu kogemus. Noorem põlvkond ei saa tõenäoliselt aru sellest, miks mõni neist nõustus oma nime avaldama alles pika veenmise järel. Sest nad kardavad uut sõda ja uut kättemaksu. Neile ei ole sõda mingi raamatusse kirjutatud jutt, see ei ole arvutimäng. See on reaalsus, mis saadab neid terve elu. Ja see Tartu Postimehes ilmunud lugu ei olnud mõeldud mitte rahvustevahelise vaenu õhutamiseks, vaid uuele põlvkonnale, kelle vanaisad-vanaemad olid sõja ajal veel liiga väiksed või sündimata. Ajalooõpikud ei anna ju edasi silmades peegelduvat valu, vaid on pigem ideoloogilised õppevahendid.Püüdes aimata viimasel ajal noorte eestivenelaste ja eestlaste peades toimuvaid protsesse, tundub mulle, et peale on kasvamas pealiskaudsete ajalooteadmistega põlvkond, kelle arvates sõda on mäng. Pronksiööga seoses puhkenud suurvenelikud ning marueestlaslikud meeleolud annavad märku nii poliitikute kui tavainimeste seas kasvavast vihast ja agressiivsusest siin- ja sealpool piiri. Sõjahüsteeria ei ole maailmale sugugi võõras nähtus. Kui Euroopa oli elanud pikka aega suuremate sõdadeta, läksid siinsed riigid Esimesse maailmasõtta vaimustusega, et elada pärast üle enneolematult võimas pohmell. Võibolla otsib osa meist uut pohmelli? Sõda on vihkamise pidu, mis äratab paljudes magava metslase. Milline mõistlik inimene küll tapaks kolmeaastase lapse? Ent sõja ajal ei kehti üldinimlikud normid. Ma ei usu, et Kirepi külas 1941. aastal kolmeaastase lapse mõrvanud soldat sama rahuajal teeks. Kui vaadata Venemaal našistide laagris toimuvat, tundub mulle, et naaberriigis on sõjahüsteeria pead tõstmas. Selle kamba ajalooteadmised on saadud keskealiste manipulantide ja KGBlaste, mitte sõja üle elanud inimeste vahendusel. Isegi kui nõukogude sõjaveteran ülistaks neile noortele punaarmee võitu Suures Isamaasõjas, olen enam kui kindel, et nii kunagised punaarmeelased kui ka saksa armee sõdurid on ühel meelel, et sõda rikkus nende elu. Kui nad midagi vihkavad ja kardavad, siis on see sõda. Kuid ka vestlustes eesti rahvusest puberteetikutega tundub mulle, et paljud neistki otsivad lahendusi oma pulbitsevale energiale vihkamisest. Igal juhul ei paista suur osa nooremast põlvkonnast olevat huvitatud konfliktide lahendamisest, vaid teisest rahvusest noortele näpuga näitamisest ning oma mässumeele kanaliseerimisest. Globaalset poliitikat jälgides jääb mulje, et me istume vulkaani otsas, mis kohe-kohe hakkab purskama. Ja kui selle enneolematult võimsa purske järel üldse ellujääjaid on, siis on ehk neilgi kunagi lapsed ja lapselapsed, kellele rääkida, mida kujutab endast sõda. Ja siis küsivad nad endalt, kuhu kadus nende noorus ja pulbitsev energia. |
