Eesti kergejõustikuliidu ning Tartu Ülikooli akadeemilise spordiklubi juhatuse liige Harry Lemberg (45) sai aastaid tagasi ühe huvitava pakkumise: hakata koos sõbraga majandama 20 Musta Mandri poissi-tüdrukut, kes elaksid ja võistleksid Euroopas. Lemberg ütles ära.

Paljud tema eakaaslased Eestis on praegu kohalikus mõistes tippmänedžerid: vahendavad sportlasi, korraldavad võistlusi ja nende käest käib läbi miljoneid kroone.

Harry Lemberg elab abikaasa ja kahe lapsega teist aastat Uuel tänaval uues majas neljatoalises korteris ja sõidab ringi rohelise Fiatiga, millest tal «on juba täiesti kõrini, sest kogu aeg on vaja selle juures midagi teha».

Aga Lembergi vastus küsimusele, miks tema sportlaste manageerimisega ei tegele, on lihtne: «Minu tööandja on Tartu Ülikooli akadeemiline spordiklubi.»

Ta lisab: «Mänedžeriks hakkamine tähendaks mulle endale väga olulist otsust ja elujärje muutmist. Sellise otsuse oleksin pidanud tegema ehk 1990ndate alguses. Praegu on aga pere ja igapäevane tegevus Tartus.»

Harry Lemberg on täiesti veendunud, et võinuks olla spordimänedžerina edukas: ta saanuks hakkama majandamisega ja tunneb ka maailma sporditegelasi.

«Ma oleksin pidanud muutuma maailmakodanikuks. Päris nii see ka ei ole, et oled mõnda aega maailmakodanik ja astud siis reelt maha,» arutleb ta.

Esijooksja suur sõber

Teatavas mõttes võib Lembergi siiski ka mänedžeriks nimetada (ise ta selle tiitliga küll päri pole), sest tema hoole alla kuulub Eesti parim pikamaajooksja, Euroopa meistrivõistlustel maratonijooksus hõbemedali teeninud Pavel Loskutov.

Lembergist kümme aastat noorem Loskutov on sportlane, kelle osalemise eest on nii mitmegi maailma maineka maratoni korraldajad nõus stardirahana kopsakaid summasid välja käima. Ehkki maailma kümne enim stardiraha saava pikamaajooksja hulka Loskutov ei kuulu, täpsustab Lemberg.

Auhinnasummad – kui Loskutovi peaks võistlusel saatma edu – on stardirahast veelgi suuremad.

Kui näiteks Paša (Loskutovi hüüdnimi – P.R.) mullu esimese pikamaajooksjana maailmas maineka Souli maratoni teist aastat järjest kinni pani, sai ta preemiasummana 50 000 dollarit – praeguse kursi järgi umbes 645 000 krooni.

Mänedžergi saab hoolealuse teenitust harilikult mingit kasu, seda Lemberg ei eita, kuid lisab kohe, et juhendajale-nõuandjale on suur rõõm juba hoolealuse hea tulemus.

Kuidas võidusummad juhendaja ja jooksja vahel jagunevad, pole Lembergi väitel tema ja Loskutovi puhul kuidagi reglementeeritud. Nagu seegi, kes kellele maksab või kelle arvele korraldajad teenitu kannavad. «Oleme sõbrad, meil on omavahel absoluutne usaldus,» selgitab Lemberg.

Igatahes olevat Loskutovi preemiarahast saadav summa mitmeid kordi väiksem kui ülikooli spordiklubi juhatuse liikme ametist saadav palk. (Muuseas, ega seegi mingi silmi pööritama panev summa ole.)

Sportlaste teenindaja

Kuidas sai aga mehest, kes pole kunagi pidanud palgalist treeneriametit, tegelane, kes oli aastatel 1998–2003 kõigil suvistel tiitlivõistlustel Eesti kergejõustikukoondise teamleader (tiimi juht – P.R.) – juht, kelle ülesanne on olla kogu aeg valvel ja jälgida, et kõik toimiks?

«Kergejõustik on mind terve elu saatnud. Käisin noore poisina võistlustel kiibitsemas, püüdsin aidata ühte ja teist. Pärast sõjaväge kutsuti ülikooli aspirantuuri. Muidu oleksin võinud sattuda Põltsamaale Lillevere kolhoosi spordikooli treeneriks, käed olid põhimõtteliselt löödud,» selgitab Lemberg.

Eesti kergejõustiklaste tegemistega oli ta seotud ka seetõttu, et töötas 1980ndate aastate lõpus ja 1990ndate alguses Tartu Ülikooli juurde loodud treeninguprotsessi uurimise laboris, kus käisid nõu küsimas ja abi saamas paljud Eesti kergejõustiklased. Seal tekkis sportlastega usalduslik side.

Siis aga sattus Lemberg Tartus peetud Eesti kergejõustikutreenerite nõukogu koosolekule, kus ta valiti ametist loobunud senise juhi asemele. Treenerite nõukogu eesotsas oli Lemberg 2001. aastani, mil ta ise toolist loobus.

«Arvan, et olin tiimijuhi au ära teeninud sellega, et olen alati lähenenud asjadele sportlasekeskselt – nemad on a ja o, ametnikud peavad olema nende jaoks,» tõdes Lemberg.

Austraalia kutsub

Kontinentidest pole Harry Lembergi jalg astunud vaid Aafrika pinnale. Küsimus, kuhu ta tahaks näiteks koos perega uuesti minna, kas või puhkusele, võtab Lembergi mõtlikuks.

Põhjus on lihtne: spordiametnikuna ringi rännates ja kogu aeg asju ajades pole tal olnud mahti kuigi palju ringi käia. Ta isegi tunnistab, et on sellistel puhkudel kui silmaklappidega hobune, kes läheb vaid ühte kindlat teed pidi. Seega on tal avastamisruumi pea igas käidud linnas.

Koht, kuhu perega minna, võiks Lembergi sõnul olla näiteks Austraalia. Seal oli ta ise kolm nädalat enne Sydney olümpiamänge sportlastega aklimatiseerumislaagris, siis veel mängud otsa. «Seal jäi üht-teist silma,» märgib ta.

Tudengipõlves üpris kõval tasemel keskmaajooksu teinud Lemberg (19-aastasena jooksis ta 1500 meetris aja 3.55 minutit, mis Eesti mulluses edetabelis andnuks kolmanda koha) sai spordipisiku kaasa juba vanematekodust. Nüüd tunnistab ta kahetsevalt, et oma reisimist nõudva töö tõttu pole ta saanud piisavalt perega koos olla.

«Aga meil on väga head sõbrad Kihnus. Meid oodatakse alati sinna, mingi aja oleme perega igal aastal seal veetnud, nagu Käärikulgi,» sõnab Lemberg.

Harry Lembergi abikaasa Külli on endine korvpallur, mitmekordne Eesti meister. Kui ühelt kanalilt tuleb Külli lemmik, korvpall, teiselt aga Harry südameasi, kergejõustik, siis kodusõjaks ei lähe, sest korvpalli vaatavad meelsasti mõlemad.

«Tihti pean aga kuulama korvpallipoliitika kriitikat. Et mina pole spetsialist ja Külli on, siis ei oska ma alati kõikidele tema argumentidele vastata – nii pean teinekord nii mõndagi kibedat alla neelama.»

Samasuguse, või veelgi mõruma pillina pidi mees aga juba 19-20-aastasena alla neelama otsuse, et tema tippjooksjakarjääril on kriips peal.

«1978. aasta talv oli meeletult külm. Noore spordimehena läksin aga jooksma, pärast külma duši alla – ja külmetasin neerud ära. No sõna otseses mõttes loll, noh,» ei tee Harry Lemberg saladust. «Pärast seda ei kannatanud neerud koormust, veri tuli uriini.»

Kuid ega ta sportlaskarjääri lõppu – vähemalt nüüd – enam väga taga nutagi. Ees terendavad uued võimalused.

Millalgi peaks pihta hakkama Ujula tänava spordihoone ümberehitamine. «Siiralt usun, et näen uut hoonet juba 2007. aastal, sest tunnetan selgelt, et paljud andekad noored on jätnud Tartusse õppima tulemata just seepärast, et siin pole korralikku sisekergejõustikuhalli.»

CV

• Sündinud 12. detsembril 1959 Paides.

• Lõpetas 1978. aastal Tõrva keskkooli, 1982. aastal Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna kehalise kasvatuse ja spordiõpetaja erialal.

• Aastatel 1985–1988 oli TRÜ kergejõustikukateedri aspirant, 1988–1991 TÜ treeninguprotsessi uurimise labori teadur, 1991–1995 TÜ treeninguõpetuse instituudi lektor, 1995–2002 TÜ spordikeskuse juhataja, aastast 2002 TÜ spordipedagoogika ja treeninguõpetuse instituudi lektor ja MTÜ Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi juhatuse liige.

• TÜ sporditeaduste magister.

• Abielus, abikaasa Külli on endine korvpallur, peres on kaks last – Mikk-Sander (12) ja Getter-Marie (10).

• Tema hoolealused on Pavel Loskutov (maratonijooksja), Nikolai Vedehin (1500 m), Jekaterina Patjuk (3000 m) ja Külli Kaljus (maratoonar, hetkel lapsepuhkusel), lisaks mitmed TÜ tudengid

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5