Kuidas ja miks täpselt hoone hoogsalt alla käis, ei ole tagantjärele kerge selgitada.

Sellest, kui maja oli nn sanepidjaama valduses ja seal töötas laste tuberkuloosidispanser, on aega mööda läinud palju. Kauane Tartu tervisekaitsetalituse juht ja varem sanitaar- ja epidemioloogia jaamas töötanud Sirje Raud mäletab, et veel 1989. aastal olid majas ahjud terved, tuba soe ja suures saalis sündis pidada pidusid.

Maja oli täiesti kasutatav, seal oli remontigi tehtud ja maja oli, nagu Raud ütleb, «väga-väga korras».

Majast välja kolimine käis suure solvumise saatel ja praegune vaatepilt tundub eriti masendav teadmise taustal, kuidas aknavitraažide parandamiseks tuli omal ajal värvilist klaasi Valgevenest toomas käia.

Projekt ja põlengud

Kui 1992. aastal loodi terviseprobleemidega laste õpetamiseks kool, mis praegu kannab Herbert Masingu kooli nime, sai kool oma bilanssi lisaks Kalevi 13 villale ja Kalevi 15 majale ka maja Kalevi 17.

Kuni sama aasta sügiseni kasutas maja AS Berto, kuid kooli palvel rendileping tühistati, sest renti firma ei maksnud ega aidanud ka maja ümbrust hooldada. Kui kool võtmed endale sai, olid majal lukud ees ja aknad terved.

Ometigi ei olnud maja sellises korras, et vastloodud kooli ruumikitsikust remondita leevendada. Kui Arc Projekt 1994. aastal remondi tarbeks maja seisukorda hindas ja remondiprojekti koostas, oli majas olnud põlenguid «ainult» üks, nagu firma juhataja Olev Suuder peab tarvilikuks märkida.

Majas oli alles iseloomulikku dekoori, ehkki aknad olid suuremas osas purustatud.

Projekt läks maksma 290 000 krooni, kuid sinna linna ind

ka rauges, ehkki koolil olnuks ruume ikka vaja. Remondira-

ha jagamisel eelistati hoopis Puiestee tänava vene kooli, mis hiljem ära müüdi. Selles oli Audentese erakool ja nüüd on Tallinna Tehnikaülikooli kolledž.

Masingu kooli kauane direktor Krista Eller mäletab hulka ideid ja palvekirju, mis Kalevi maja käekäiku kuigivõrd muuta ei suutnud. Ühe lapsevanema abiga õnnestus mõneks aastaks appi saada turvafirma, kes lagunevas ja laastatavas majas kogunevaid seltskondi minema peletas. See võttis allakäigu ainult veidi aeglasemaks.

Kooli majandusjuhataja Ilmar Jõekäär ohkab, et aknaid sai majal kinni löödud loendamatu arv kordi, kuid tolku oli sellest vähe. Ühel päeval kukkus ümber puitdekooriga veranda.

1995. aastal oli majas olnud kaks põlengut ja kümme aastat tagasi ütles Eller leheloos, et hoone on rüüstatud, ühiskonnale ohtlik ja peljata võib uusi põlenguid. Mure oli laste pärast, sest oli oht, et nad end varemetes ronides vigastavad.

Viimane suurem lootusekiir paistis Kalevi 17 majale 2004. aastal, kui sinna ja kahte ülejäänud Masingu kooli käes olnud naabermajja plaanis end sisse seada Eesti Muusikaakadeemia Tartu filiaal koostöös Peipsi koostöökeskusega. Kui loodetud euroraha tulemata jäi, kukkus ka plaan kokku.

Hiljem on maja vastu huvi tundnud näiteks Säästva Renoveerimise Infokeskus, ent hinnanud remonti üle jõu käivaks. Kosilasi on aegade jooksul olnud veelgi.

Ebalevad kosilased

Tartu haridusosakonna majandusteenistuse juhataja Priit Metsjärv on selle maja teemaga aastaid kokku puutunud ja võtab kõikvõimalike kosilaste teema kokku nii: «Kosja minnakse kindla plaaniga pruut ära võtta. Praegusel puhul pidanuks pruudi vanemad kõik ise ära tegema, pulmad kaasa arvatud.»

Olev Suuder ei arva siiski, et Kalevi 17 olukord on päris lootusetu, ent on raske ja taastamine nõuab tellijalt tahet ja fanatismi. «Kui tellija on vastu, siis majast asja ei saa. Tartu linna tahtes on põhjust kahelda, näitavad viimased 15 aastat.»