Linna planeerimist, ehitamist, linnas toimetamist saadab alati nimetu hirm – aga äkki juhtub midagi, mis kogu protsessi seiskab? Aga kui...? Viimaks ometi on hirm endale nime saanud – kaitsealused liigid.

Võimalus, mitte takistus

Ilmsüüta lilled, kes sobilike tingimuste tõttu on endile elupaigad leidnud, on otsekui sundüürnikud, kelle tõttu ei saa kinnisvara areneda – istuvad ja ei lahku.

Kuidas inim-sundüürnike küsimus lahendatakse? Osa saab oma korteri ära osta, mõnele muretseb uue elamispinna arendaja või keegi, kel see kohustus. Ja sellisel viisil saab toimida ka taimedega, kes esialgu näivad olevat oma kohale kinnistatud ja kõigi õuduseks haarmeidki laiali ajavad.

III kaitsekategooria taimi on lubatud teatud mahus ümber istutada ehk siis leida neile uus sobilik kasvupaik. Tundub võimatu, kuid möödunud suvel ümberistutatud aasnelk Ihastes on looduskaitsjate sõnul hästi juurdunud.

Samal viisil on võimalik ümber asustada ka paljusid teisi taimi. See on veidi kulukas ja nõuab istutajatelt hoolikust, kuid kui ees terendab hea tulemus, saab kõigest jagu. Inimesed, ärgake ometi – juba sõna haruldus ütleb, et tegemist on haruldase olukorraga, mida juhtub harva. Kõik püüavad teistest erineda – ja meil on tasuta haruldused käes?!

Sarnaselt inimesega, on ka kõik teised liigid maailmas kohandunud. Nii inimese ligioleku, heitgaaside ja müraga, väetiste ja kemikaalidegagi. Sestap ei maksa imestada ega ehmuda, kui leiame oma kodulävelt emaputkepojukese, kes päikese käes mõnuleb.

Annelinlased on Anne luhta kasutanud aastaid. Seal jalutatakse koeri, lapsed teevad onne-lõket-salaseltse, tervisesportlased jooksevad ja hüppavad, tütarlapsed nopivad oksi. Ja mis me näeme? Kaitsealused liigid lausa vohavad.

Järelikult – nad oskavad ja saavad meiega koos elada. Äkki isegi tahavad? Nii vähe tuleb vastu tulla, vaid pisku tegemata jätta, ja nad ongi sisse kolinud. Mis siis saaks olla lahendus, et huntidel ja lammastel kõhud täis oleks?

Ühine eluruum

Kui võtta Lammi-Mõisavahe tänava äärne, kuhu tahavad tulla majad, aga kus lilled ees laiutavad, oleks lahenduseks mujal Euroopas ammu kasutatud n-ö lõimimist.

Lilledest osa istutatakse ümber, ülejäänuist moodustatakse hoonetevahelised väikesed kaitsealad, mida vastavalt taime vajadusele kas niidetakse kord aastas või jäetakse päris sööti.

Kaitsealade ümber ja sisse saab tekitada laudteid, kus jalutajad saavad haruldusi uudistada. Ühesõnaga säilitatakse sama olukord mis praegu, kuid väiksemas ja reguleeritumas mahus.

Rahul on taim, kes jääb kasvama, ja rahul on uuselanik, kelle koduruumi kvaliteedi kõrget taset kinnitab õrn ja veidi pirtsakas kaitsealune lill-naaber. Kindlasti näitab nende taimede kasvupaigavalik, et on tegemist väärt kohaga.

Sama lugu on ka konnatiigiga ja konnaga seal sees. Ta on seal elanud juba kaua, hoolimata prahist ja koertest ja laevu ujutavatest poisikestest – korrastatud ümbrus ei hakka teda häirima, kui jätta tiigi ümber piisav vahevöönd.

Ei ole vaja karta, et inimene heast peast laudteelt maha hüppaks ja kukuks lilli tallama. Inimene tahab rahus jalutada, päikese käes istet võtta ja rohelist vaadata.

Spordiplatsid-turnimispuud-jalgpalliväljak-piknikuplats-koerteväljak on ju teisel pool maju, kaitstud alast kaugemal – soovi korral võib sinna minna. Just rahukohti on puudu.

Lisaks – miks sumada rinnuni heinas, kui võib astuda mööda pehmet puitu, isegi ehk paljajalu, ja nautida veidikest omaetteolekut. Jutt võsa varjus hämaraid tegusid tegevatest narkaritest, joodikutest – no kaua võib? Kes tahab kurja teha, teeb seda nagunii. Lukk teadupärast on looma jaoks.

Ilusa keskkonna mõju inimmõistusele ei maksa aga alahinnata – loomu poolest muutumatult kurje on vähe, ilu ja headus mõjuvad enamikule naeratamapanevalt. Eriti veel, kui tegu on oma koduümbrusega, millega just selliste meeldivate elementide kaudu tihedam side tekib – kõik eeldused südamelähedase koha tekkeks on olemas.

«Me kasutame koha diskursust, et anda elule tähendus ning positsioneerida iseend sootsiumis ja selle tõekspidamiste süsteemis,» ütleb Peter Hall. Koha loomine on eraldi suur teema, kuid kahtlemata aitavad selle tekkele kaasa ka seal olevad taimed-loomad-elemendid, elu kulg.

Tartul veab: liike ei pea kuskilt juurde otsima, kunstlikke kooslusi tekitama – nad on juba olemas. Rumal ja lühinägelik oleks võimalust kasutamata jätta kõhklemise-kahtlemise ja äpardumishirmu pärast.

Teostatavus

Kallis! Teostamatu! kisavad umbusklikud.

Eks nii ole ikka nendega, kes ainult oma autokummi peal istuvad ja kaugemale ei vaata. Kui mujal saadakse – saadakse ka meil.

> Loe edasi