Kõigepealt tulid kaamerad pankadesse ja kõik said aru, et see on mõistlik. Kaamerad pandi ka kauplustesse – olgu nii, me ei teinud sellestki probleemi. Nüüd jälgivad kaamerad meid Tartu linnatänaval, ent on jõudnud ka töökohtadesse, kus inimene veedab lõviosa oma päevast. Praegu teevad kaamerad võidukäiku tehaste tootmisruumides, ent peagi võib ka kontorirottide kamandajatel tekkida vastupandamatu soov saada ülevaade alluvate tööinnust. Et keegi ei virutaks enam kunagi paberit ega mängiks töö ajal arvutimänge. Kuulsin äsja, et ühes ettevõttes seati kaamera üles sekretäri jälgima. Sekretär esitas lahkumisavalduse. Kolm lahkujat Paari tootmisettevõtte esindajad on eravestlustes kinnitanud, et kaamera ülespanek kasvatas tööviljakust võrreldes varasemaga kuni 20 protsenti. Põhjused on siin lihtsad – esiteks ei julge keegi enam tööajast haltuurat teha, teiseks on vähem lihtsalt niisama molutamist. Vähenevad ka vargused ettevõtte territooriumilt. Puidusektoris tegutseva firma Vinnal omaniku Ingvar Tšižikovi sõnul said ettevõttes kaamerad paika kolme-nelja aasta eest. «Esialgne eesmärk oli kontrollida territooriumi väljastpoolt,» selgitab Tšižikov. «Panime siis üksiti kaamerad ka sisse, sest tekkisid pisivargused – mingi pitskruvi, freesitera ja sellised asjad. Üks põhjus oli ka haltuurategemine.» Pärast kaamerate paikasaamist lahkus 60 töötajaga Vinnalist omal soovil kolm inimest. Tšižikovi kinnitusel teavitati töölisi kaamerate paigutamisest tootmisruumi. Lisaks sellele, et asjad ei läinud enam kaduma, paranes Ingvar Tšižikovi kinnitusel oluliselt ka tööviljakus – kokku lausa 10–20 protsenti. «Tööaeg kasutati ikkagi firma hüvanguks – teadmine, et keegi võib jälgida, pani inimesed paremini tööle.» Tšižikovi väitel on kaamerat vaja ka tööliste usinama enamuse kaitseks, sest nii saab igaühe tööpanust õiglasemalt hinnata: «Vähemus, kes hästi ei töötanud, viis üldise moraali alla ja see takistas ka headel töötajatel innustunult tööd teha.» Kaamerate ainus eesmärk ei ole siiski pelgalt töötajate usinuse vaatlemine, vaid ka tootmisprotsessi kui terviku sujuvuse jälgimine. Samuti aitab kaamerasalvestis teinekord lahata tööõnnetusi. Kaamerad ise lähevad aina odavamaks ja internet lubab ettevõtte juhil jälgida tehases toimuvat ükskõik millisest maailma punktist. Õige mehe hõlm Elust kaamerate valve all oli Postimehele nõus rääkima ühe Lõuna-Eesti tootmisettevõtte anonüümseks jääda soovinud töömees. Lisaks tootmisruumile on jälgimise all ettevõtte õu ja sisekoridorid, ent söögiruum, rõivistu ja pesuruumid jäävad privaattsooniks. «Mind need kaamerad väga ei häirinudki, küll aga mõnda kolleegi, kes kurtsid, et privaatsust rikutakse,» räägib mees. «Mõnele ei meeldinud, kui seoses suitsupausi pikkusega ütlemist tuleb. Eks nähakse ka seda, kui inimene tööpostilt viis minutit enne päeva lõppu minema läheb.» Eesti ühe suurima kalafileerija ASi Beetak juhtkonna kabinetist avaneb vaade fileerimistsehhis toimuvale. Ettevõtte finantsdirektori Rasmus Kurmi sõnul pandi ettevõttesse kaamerad paari aasta eest. «Samas on raske võrrelda eelneva perioodiga, sest kaamerad said paika siis, kui hakkasime töötlema punast kala,» räägib Kurm. «Panimegi kaamerad tsehhi just seetõttu, et tahtsime näha, kus mingi asi toppama jääb ja kus probleemid tekivad.» Kurmi sõnul tahab iga ettevõtja tööviljakust suurendada. Tema on seda meelt, et kaamerad seda ka teevad. Rasmus Kurm märgib, et kaamerate levik tootmisruumidesse on viimase aja tendents: «Ma ei oska isegi öelda, kas selle peale on tulnud omanikud või teevad turvaseadmete müüjad head müügitööd.» Tööinspektsiooni Tartumaa inspektsiooni juht Ülo Ustav ei pea kaamerate kasutamist töökohtades eriliseks probleemiks. Tööandja peab töötajat kaameratest teavitama. «Ei ole ju vahet, kas meid vaatab kaamera, tööjuht või ettevõtte omanik,» ütleb ta. «Töö ajal on vaja ikka tööd teha. Õige mehe hõlma ei hakka ju keegi. Psühholoogi kaamerad ei häiri Nii nagu leemur harjub pikkamööda ära peidikus kükitava filmimehega, nii harjub ka inimene ruttu sellega, et kuskil toas istub tegelane, kes tema toimingud üles võtab. Ja ometi on leemuril inimese eest palju rohkem varjata kui inimesel inimese eest. Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik soovitab inimesel kaameraga lihtsalt ära harjuda. «Kui inimühiskond ise ei oska teisiti elada, siis oleks see mõistlik,» räägib ta. Alliku kinnitusel on praegused kaamerad süütu lapsemäng nõukogudeaegsele inimesele, kes pidi elama KGB-ohus, kartma naabrimehest nuhki ja telefoni sisse paigaldatud «lutikat»: «Kui me tahame, et ühiskond oleks turvalisem, et inimesed teeksid rohkem tööd ja vähem haltuurat, et kuritegevust oleks vähem, siis tuleb anda ära enda jaoks mitte väga oluline osa oma privaatsusest.»
> Loe edasi |
