Natalia Jalviste pühendab palju aega oma kolmele koerale. Tähe 4 tagusel haljasalal jäi ta pildile jooksuhimulise ja ülisõbraliku isase vene hurda Mitjaga. Foto: Margus Ansu

Pühapäeval tervitasid koeraomanikud Tartus ja Tallinnas paraadiga punase koera aastat. Teil on mitu koera. Kas ka mingi suhe hiina kalendriga?

VIIMASED KOMMENTAARID Rom Mis on võrratumd Toomemäest? Teen Tartu ongi ilus linn, ainult  meelsust on vaja parandada Teised kommentaarid

Koeri on meil praegu kolm. Kõige vanem on bokser, meie kodu ja pere keskpunkt, kellel pole enam palju elada jäänud. Teine on vene hurt, noor ja energiline. Kolmas väike austraalia terjer.

Ööl vastu pühapäeva, kui kell sai kaksteist, jõime abikaasaga head veini ja õnnitlesime oma koeri, sest nad kõik on punast karva.

Aga see tseremoonia oli muidugi lihtsalt naljaks. Ma ei pööra tähelepanu astroloogiale ega ole ka ebausklik, kuid selliseid mänge mängin meelsasti.

On teil ehk mingi suhe kirikuga?

Minu suhe religiooni on keeruline. Ma pole kirikuinimene ja kirikus ma ei käi. Kuid võin öelda, et olen usklik inimene.

Kuulan suure huviga füüsikuid, kes väidavad, et jumalal pole maailmaruumi konstruktsioonis kohta. Ma ei vaidle neile vastu, aga tunnetan kindlalt, et meie üle on mingisugune kõrgem jõud, keda me nimetame jumalaks. Kuid loomulikult pole ta minu jaoks habemik vanaisa.

Käite oma koertega vist päris palju näitustel, aga kas ka koertekoolis ja võistlustel?

Kui ma olin umbes 16-aastane, käisin ALMAVÜ teenistuskoerte instruktorite kursustel. Sellest ajast ma dressuuri ei salli.

Aga näitustel käime palju. Hiljuti käisime terjeriga Ljubljanas ja olime väga edukad: ta tuli oma klassis esimeseks.

Nägin hiljuti ETVs teie saadet Setumaalt Saatse külast. Tuli välja, et see on aastatetagune kordussaade ja tegelikult olete saadete tegemisest juba tükk aega eemal.

Viimase saate tegime abikaasaga (Juho Jalviste – M.P.) umbes aasta tagasi. Need saated, mida aeg-ajalt kordusena näidatakse, on Eesti Televisioonil nagu armeel strateegiline konservide varu.

Miks teilt enam saateid ei tellita? Kas venekeelseid saateid lihtsalt ei taheta või on asi rahas?

See on väga raske teema. Tundub, et asi on ikkagi püüdes viia venekeelsed saated miinimumini: uudised ja mõned lühemad publitsistlikud saated. Kuid loomulikult on ka raha vähe. Isegi heade eestikeelsete saadete tegemiseks on seda raske leida.

Kuid teatud määral oli minu televisioonist eemaldumise põhjus ka mõne aasta eest välja löönud haigus, häired neerupealiste tegevuses. Ühel momendil hakkab iga inimene hindama hingerahu ja säästma jõudu. Tänastes oludes on aga väga tähtis läbi lüüa.

Ma tunnen, et kui hakkan mingit oma saateideed läbi suruma, kaotan teele sattuvate veidruste tõttu sisemise tasakaalu. Näiteks viib mind rööpast välja see, kui pean täitma 36 lehekülge totraid küsimustikke, et saada mingist fondist mingi tühine summa.

Kui teid Eesti Televisioonist koondati, kas tundsite kibestumust?

Muidugi.

Kuidas te sellest üle saite?

Maailm ei koosne ainult televisioonist. Muidugi on rahuldamata minu soov televaatajaga rääkida. Kuid elu ongi mingitel hetkedel kibe.

Aeg-ajalt leian end ikka mõtlemas mingit süžeed televisiooni jaoks. Üks tuttav filoloog ütles mulle: pange see kirja, tehke novelliks või jutustuseks. Aga see pole minu žanr. Kirjutamine pole üldse minu rida.

Ma olen õppinud režissööriks. Mulle on tähtis pilt, sest sellega on võimalik väga palju edasi anda. Näiteks istub inimene ja kuulab talle esitatavat küsimust. Selles on palju infot ja emotsiooni, kuidas ta reageerib silmadega, kulmudega. Kuidas tema selja tagant möödub kass ja istub diivanile

Ilmselt loete palju. Mis teil praegu pooleli on?

Viimasel ajal loen ma väga vähe. Võtsin ette bestselleri «Da Vinci kood» ega suuda seda kuidagi lõpuni lugeda.

Kõik räägivad, et kui hakkavad seda lugema, ei suuda enam käest panna. Minul on vastupidi. Mind hämmastab, kui kehvasti on see raamat kirjutatud, kui ebahuvitavalt. Samas võtsin hiljuti ette naistele mõeldud venekeelse Vogue’i ja avastasin, et mul oli huvitav lugeda sealseid naiivseid ja kergemeelseid artikleid.

Kas on raamatuid, mida loete meelsasti korduvalt?

Näiteks Fjodor Dostojevski «Idioot». See on see, mida ma vajan. Või Tolstoi «Anna Karenina». Lääne autoritest meeldib Faulkner.

Olete elanud Eestis 20 aastat. Kas praegu on Eestis venelasena elada raskem kui 1986. aastal või kergem?

Kuidas kellelgi, inimesed on ju väga erinevad. Mulle tundub, et kergem. Kui saabuvad stabiilsemad ajad, on ikka kergem. Ma kohtan praegu palju eestlasi, kes räägivad minuga meeleldi vene keelt.

Kas te räägite kaupluses vene keelt või proovite hakkama saada eesti keelega?

Kui ma palun pakki võid, siis saan selle tehtud eesti keeles. Aga kui vestlus läheb detailsemaks, olen sunnitud minema üle vene keelele.

Kuidas siis reageeritakse?

On väga erinevaid inimesi. On noori, kes tõesti üldse vene keelt ei oska. Aga kui müüjal on soov kaup maha müüa ja mina tahan seda osta, pole keel takistus.

Kõige raskem on siis, kui lebate kiirabis, teil on väga-väga paha ja meditsiiniõde küsib: aga miks te eesti keelt ei räägi?

Mida te vastasite?

Mul polnud midagi vastata. Ta otsis edutult minu veeni ja mul oli tõepoolest väga paha.

Rahvustevahelised suhted on tõsine teema terves maailmas. Minu meelest pole mingit mõtet viia seda tühipalja haavamiseni argitasemel. Ärategemiseni.

Mis te arvate, kas 20 aasta pärast mõni eestlane veel samastab venelase okupandi, kolonistiga?

Kindlasti ei tahaks, et 20 aastaga eestlased unustaksid, et nende maal oli okupatsioon. Kuid tühipaljast nääklemisest on ehk küll loodetavasti üle saadud.

Paljud radikaalsemad Eesti poliitikud küsivad otse: miks te vabandust ei palu, miks te ei kahetse? Kuid selline kahetsus saab olla aeglane ja peab tulema inimeste seest. See ei saa olla formaalne. Sellel poleks mõtet. Ja kindlasti pole mõtet vabanduse palumist nõuda.

Sügisel seenele ja marjule jõudsite?

Polnud just seeneaasta. Aga metsaskäimise peamine mõte polegi ju seentes või marjades. Ma jumaldan niisama metsas olemist.

Meie lapsed ostsid mõni aeg tagasi Elva külje alla maamaja ja see on loonud parema võimaluse käia mööda metsi. See on hinnaline asi.

Oled viis kilomeetrit kodust eemal vihmakeebi ja jopeta ning jääd suvise paduvihmahoo kätte. Tunned, kuidas vesi mööda sind alla jookseb, näed, kuidas kogu mets on hall. See on tõeline nauding!

Talletad need pildid ja kui on raske, meenutad neid ja tunned end ikkagi õnnelikuna.

Päriselt maal te ei tahaks elada?

Ma vajan linna mugavusi. Pealegi on linna pildid ja muljed samuti väga elamusrikkad. Näiteks pildid tudengitest, kes käivad iga päev mööda minu Tähe tänava kodu akna alt.

Kunagi nägin ühtelugu kena noormeest, kes oli silmatorkavalt vaeselt riietatud. Läks neli aastat ja ta jäi mulle uuesti silma. Ta ei käinud mitte ainult palju paremini riides, vaid ka tema näoilme oli muutunud: enesekindlamaks.

Veel näen tudengineiut, kes, kui kedagi tänaval läheduses pole, laulab midagi ja vehib kõvasti kätega. Need on tõeliselt elamuslikud pildid.

Tartu on väga võluv linn, kindlasti üks Euroopa parimaid. Muidugi (naerab) kui välja arvata uus kaubamaja.

CV

• Natalia Jalviste sündis 15. septembril 1951. aastal Venemaal Gorki linnas.

• 1969. aastal lõpetas keskkooli, asus õppima Gorki Ülikooli ajalooteaduskonnas ja töötas Gorki Televisioonis režissööri assistendina.

• 1973. aastal sai temast Leningradi Televisiooni helirežissööri assistent.

• 1981–86 õppis Leningradi Teatri-, Muusika- ja Kinoinstituudi telerežii osakonnas.

• 1985. aastal asus elama Eestisse ning tööle ETV Tartu peatoimetuse režissööri assistendina.

• 1989–2000 ETV venekeelsete saadete toimetaja.

• 2000–2005 tegi mittekoosseisulisena ETVle autorisaadet «Subjektiiv».

• Abielus režissöör Juho Jalvistega. Poeg Artur Zinatullin esimesest abielust on tarkvaraspetsialist.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5