Lahingu korraldajad Janet Laidla (paremal) ja Liisa Lember raiusid eile külmakangest hangest lund lahti ja vedasid seda Salvo kelgul varemete vahele kerkiva lumekindluse bastionideks, varjenditeks ja kaitsevallideks. Foto: Sille Annuk

Kui Rootsi kunn võtaks aga Laiuse-reisi ette laupäeva lõunal, oleks lugu vahest teine. Poleks võimatu, et kogenud väejuht isegi ohkaks heldinult, kui ta asjatundlik silm püüaks kinni mõned bastionid ja varjendid, mis sarnanevad tema enda sõjaväe 1701. aastal lumelahinguks kuhjatud vallidega.

Tollal, Põhjasõja keerises, talvitusid Laiusel Rootsi väeosad. Kuningas, kes muretses, et meeste taplusoskused talvega rooste ei läheks, korraldas õppused: ehitati lumekindlus ja peeti maha selle vallutamise mäng.

Räägitakse, et paar sõjameest ei jõudnudki päris lahingukuumust ära oodata, vaid said juba selles mängus kurvalt otsa. Nüüd, veidi üle kolmesaja aasta hiljem, püüavad ajaloohuvilised juba neljandat korda kuulsat Laiuse lumelahingut korrata. Seda küll loodetavasti veidi vähem veriselt.

Jalad jäävad kuivaks

Selleks aga, et Karl XII laupäeval tõesti uhkust võiks tunda, ehitavad vabatahtlikud eesotsas Tartu Ülikooli ajaloo-osakonna üliõpilaskoguga juba kolmandat päeva Laiusele lumekindlust.

Üks peakorraldajaid Janet Laidla viipab varemete värava poole ja selgitab, kuidas ründajad sealt suure hooga sisse hakkavad tungima. Mõned vallid, kuhu taha nad end kaitsjate lumekuulirahe eest varjata saavad, on juba valmis. «Kõrgust tuleb neile veel juurde anda,» märgib Laidla.

Ka kindluseosa, mida kaitsjad peavad oma valduses hoidma, on kuhjatud vaid nii kõrgeks, et praegu näeb sellest veel üle. Ent mitte kauaks – suuremad ehitajate massid saabuvad Laiusele täna. «Kindlus tuleb inimesekõrgune, tornide ja väravatega,» selgitab Laidla.

Kuigi eile lõunal ei hakanud lumi hästi kokku, ei heida korraldajad meelt. Vähemalt on ehitusmaterjali palju ja seda ei pea lähiümbrusest kohale tassima. «Ja küll need lumepallid valmis ka saab. Igal aastal on saanud,» leiab Laidla.

Pisikese muudatusena halastasid korraldajad sel aastal ründajatele. Seni on vallutajad pidanud kindlusele lähenema metsa poolt ja sumama läbi kraavi, seekord on neile antud luba läheneda vähem märjast ilmakaarest. Nii jäävad sokid kuivemaks ja tervis paremaks.

Et külm lahingus osalejatele, keda oodatakse Laiusele umbes nelisada, ja pealtvaatajatele, keda samuti võib sadu kohale tulla, kontidesse ei poeks, saab lahingu kõrval teed mekkida.

Rohkem muretsevadki korraldajad pealtvaatajate tervise pärast, sest umbes kaks tundi kestvas lahingumöllus pole kaitsjatel-ründajatel külma karta.

Eile koos Janet Laidlaga Salvo kelgu abil kindlusevalle kokku kuhjanud Liisa Lember rääkis, et tänavu saavad pealtvaatajad nautida ka rollimängijate loodud umbes tunnipikkust etendust, mis räägib sellest, kuidas kuningas tuleb oma vägesid üle vaatama.

Kultuur enne sõda

Nii etenduses kui ka lahingus püütakse tema sõnul olla võimalikult tõetruult 17. ja 18. sajandis. Kuigi Rootsi mundreid õmmelda oleks päris keeruline ja enamik osalejate «tõetruid» rõivaid on tavalisest kotiriidest, võib lennuka kujutlusvõime korral Laiusel laupäeval kolmesaja aasta tagust lumesõda näha.

Karl XII pilgu all kaitses lumekindlust umbes nelisada sõdurit, moodsal rahuajal tuleb aga leppida sellest umbes poole väiksema armeega.

«Selle eest on mõlemal poolel strateegia hästi läbi mõeldud,» lubab Laidla ja paneb südamele: kes veel tahab lahingus osaleda, varugu kindaid ja sokke ning asutagu end laupäeval Laiuse poole.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5