| Faktide vastu ei saa. Ehk musta, nagu Eestimaa talv, enam valgeks, nagu mõned Kesk-Euroopa suusarajad, ei räägi. Sest fakt on see, et eestlaste lemmik- ja rahvusala murdmaasuusatamine ei mahu hooaja ühel tähtjõuproovil, Tour de Skil, pea üldse pildile. Kui jätta arvestamata üksiksähvatused teleekraanil, kus Jevgeni Dementjev tõusul Aivar Rehemaast lennukalt mööda rühib. Selliste faktide vastu ei saa isegi sõnaosav Mati Alaver, koondise peatreener. «Praegune olukord ei ole hea,» lausus ta üleeile õhtul. Aga miks? «Ei ole heas vormis olevaid sportlasi.» Pisut hullemgi veel. Palju on tõbiseid sportlasi. Siin ei käi jutt ainult Kristina migunist, kes Touril ootamatult haigestus, ega Andrus Veerpalust, kel suvest saadik põlv hell, ega Erkki Jallaist, kes tunneb juba mitmendat kuud üleüldist nõrkust ja ei suuda õieti harjutadagi.Haavatud võitlusvõimega on ka paljud need, kes rivis. Jaak Mae on hädas põskkoobaste ja hingamisteedega, Aivar Rehemaad kimbutasid enne Touri kõhuhäda ja palavik, Kaspar Koka niitis kõhuvalu otse võistlusrajalt. Millest see räägib, kui sportlased haigestuma kipuvad? Kas mitte organismi kurnatusest? Nii see ilmselt ongi. Koondise füsioterapeut Lauri Rannama tunnistas eile, et meestel on pulss hommikuti liiga kõrge. «See näitab, et organism ei ole taastunud,» selgitas ta. Ja lisas, et taastumise muudab omakorda vaevalisemaks tõsiasi, et meestel pole tervis just parimas korras. See meenutab juba nõiaringi. Aga millest või kellest too ring alguse võis saada? Võib-olla Björn Kristiansenist, norralasest sprinditreenerist, kelle näpunäidete järgi panid mehed juba suvel suurt rõhku jõu ja kiiruse arendamisele. Seega tõstsid treeningute intensiivsust. Või teisisõnu: varem käis hooajaks vundamendi ladumine valdavalt mahutreeningutega, ent nüüd loodeti senisest suuremat abi lõigutreeninguist. Ent nagu spordifüsioloogiast teada: kui keskmised intensiivsused lähevad liiga suureks, käib organismist krõks läbi ning tõenäosus haigestuda suurenebki. Aga võib-olla sai liiga tehtud sügisel keskmäestikus? Kalmer Tramm, Eesti naiste B-koondise juhendaja (kes aitab mul valmistuda üha küsitavamaks muutuvaks Eesti suusahooajaks), on selgitanud, et mägedes treenides on kerge minna organismi ülesehitavast faasist üle lammutavasse faasi. Ta tõi näiteks B-koondislase Tatjana Mannima, kes käis erinevalt teistest naistest keskmäestikus harjutamas kahel korral, liiati veel intensiivselt, ega ole ilmselt seetõttu kuigi teravas sõiduhoos. Kas see kõik tähendab, et ka hooaja teiselt tähtsündmuselt, MM-võitlustelt Sapporos, pole midagi head loota? Kui migun kiiresti terveks saab, pole põhjust, miks ta ei võiks tuua Sapporost kahte medalit. Pole ta ju pikast Tourist kurnatud. Küsimus on pigem selles, mida lubaks loota meeste vormikõver. Alaver ütles üleeile nii: «Ma ei saa öelda, et kõik läheb väga hästi.» Aga ütles ka sedasi: «Vaatamata tagasilöökidele teame, et oleme teinud head tööd.» Mööndes, et kõigi loodus- ja loogikaseaduste kohaselt on spordis suurem tõenäosus ebaõnnestuda kui õnnestuda, kinnitas ta: «Me teeme tööd selle nimel, et õnnestuda.» Tagatipuks on Kristiansen teda veennud, et kõik on kontrolli all. Ja koondislased teavad, et kontrolli all olek tähendab järgmist: vormi tipp peab saabuma hooaja teiseks pooleks, mis algab Otepää MK-etapiga jaanuari lõpus. Nii võis ka Rannama eile rahulikult lausuda: «Tuleb meeste seisundit jälgida ja treeninguplaane korrigeerida. Midagi katastroofilist ma ei näe, seis mind murelikuks küll ei tee.» Isegi see ei tee, et põlve säästev Veerpalu, Eesti meeste suurim medalilootus Sapporos, plaanib talve avastarti alles Otepää MK-etapiks, mis tähendab, et tippvormi kogumiseks vajalikku tavapärast 7-8 starti ta enne MMi mingil juhul kokku ei saa. Sest võistlused saab ju asendada intensiivse treeninguga. Kas siit järeldub, et Alaver, vana hunt (või kala?), teeb Sapporos vana triki, millega varemgi konkurente rabanud: et talve esimesel poolel nirult esinenud mehed on kaalukaimaks võistluseks taas parimas löögihoos? Seda ta ei luba. Kuid milline mustkunstnik tõttakski oma trikke paljastama. |
