Jänese raja tahvel ei näidanud mulle kogu raja kulgemist Emajõe ääres, tahvel oli lihtsalt poolikuks lõhutud. Küll aga oli keegi sinna kritseldanud lisainfot, et ühes kohas saab suvel näha püksata poisikesi. Mis katki, see uuesti – niisugune võiks olla retsept selle tahvli puhul.

Kui tahate, siis uuestitegemise jonn. Jonn, mis tõestaks, et tegijad on jõulisemad kui lõhkujad, et tegijad on lõhkujatest üle, et – kurat! – lõhkuge palju tahate, me teeme uuesti. Et võim pole mitte lõhkujate, vaid tegijate käes.

Alanud aastal räägitakse võimust ilmselt päris palju. Muidugi seotult riigikogu valimistega. President Ilves ütles oma aastalõpukõnes, et märtsikuised riigikogu valimised annavad võimu jälle rahvale. Võtke see võim ja tehke oma riik paremaks, ütles president.

OK, kuigi see on võim üheks päevaks, võib see ju nii mõndagi otsustada. Sõltuvalt sellest, kellele antakse hääl.

Riigikogu esimees Varek oli oma tervituses mõnevõrra julgem. Tema arvates võiks rahval olla võimu veel rohkem kui vaid üheks valimistepäevaks, näiteks ei peaks inimeste aktiivsus piirduma ainult valimiste ja internetis allkirjade kogumisega, inimesed peaksid ise saama seadusi algatada.

Ilusad sõnad küll, kuid vaevalt et neil väga revolutsioonilist sisu on.

Isegi siis, kui ükskord tõesti rahvaalgatuse seadus vastu võetakse. Ju jääb suure rahva rolliks ikkagi osalemine valimistel ning selle kaudu poliitikutele vastutuse andmine. Aga ühes vajutas Varek kindlasti olulisele nupule: kui rahva käest küsida, peab rahva informeeritus olema igakülgne.

Kas on? Näiteks siin Tartus.

Kui läheme riigikogu valima, kas teame ikkagi täpselt, keda valime. Kas saame käituda nii, nagu paneb ette riigikogu esimees: valige need, kes lubavad seista teie eest kogu järgmise, riigikogu 11. koosseisu jooksul, valige need, kes tunnevad vastutust teie ja oma riigi eest.

Tegelikus elus ei maksa need ilusad sõnad suurt midagi, sest me ei tea siin Tartus näiteks sedagi, kas Reformierakonna esinumber linnapea Jänes tahab tuua hääli vaid oma erakonnale (ja jätkab ikkagi linnapeana, sest palju asju on tema enda sõnul pooleli) või on ta omaette ikkagi otsustanud edukate valimiste järel Tallinna minna. Räägitakse nii seda kui teist. Kahjuks räägib ka Jänes ise seda ja teist.

Veel oktoobris ütles Jänes, et ta küll kandideerib valimistel, kuid soovib jätkata Tartu linnapeana. «Osalen valimistel, et toetada erakonda,» ütles Jänes toona ajalehele.

Detsembriks olid Jänese mõtted muutunud. «Minu esimene eelistus on jätkata Tartu linnapeana,» ütles ta ajalehele, «aga ma ei saa, ma ei julge välja öelda mingisuguseid kategoorilisi sõnumeid ei ühes ega teises valdkonnas».

Miks ei saa, miks ei julge? Mis küll takistab poliitikul öelda selget vastust selge sõnaga, et me ei peaks kahtlema? Ma ei tea.

Eile oli taevas suur kuu ning musta talve pimedus oli ühtäkki natuke valgem. Järve peale jooksis hõbedane joon, tuul sasis kolme suure kuuse tippe ning nende vahelt paistis vana suitsusauna vari. Samal ajal aga, kui punane kass näugatas kutsuvalt maja nurga juures, tiksus arvutisse uudis: riigikogu liige Meikar taotleb Keskerakonna väljaviskamist Euroopa Liberaalide, Demokraatide ja Reformistide Parteist.

Ja kusagile sinnasamma, kuuskede, suitsusauna ja hõbedase joone kohale tõusis igavene küsimus: kui oluline on ikkagi võim? Kõige muu kõrval.