Kalmre oli silmagi pilgutamata päri, lubas Peeglilt illustratsiooni kohe
ära tellida ja andis käsu kätte: reedese lehe viimane külg! Peegel on kunstnik Andrus Peegel, Kalmre on Tartu Postimehe juhataja Vahur Kalmre ja Kaljujärv on näitleja Hannes Kaljujärv. «Potteri lõpp» on Vaino Vahingu näidend, mille on lavastanud peaaegu viis aastat tagasi Mati Unt ja mis nüüd on taastatud Kaljujärve 50. sünnipäeva puhul kaheksaks etenduseks.
Juubel pole uudisInimese või asutuse juubel pole uudis, sellest pikemalt kirjutada ei ole erilist põhjust. Oleme niisuguse reegli toimetuses vastu võtnud, aga ka erandeid teinud. Mõne ümmarguse tähtpäeva puhul teisiti lihtsalt ei saa. Üks selline ongi nüüd käes. Teatrist on kuulda olnud, et Kaljujärv võtab oma reasünnipäevi kui paratamatust, ümmargusi ta aga väldiks. Nii et üritada teha temaga juubeliintervjuud ei oleks olnud kuigi hea lahendus. Aga on ju ometigi olemas inimesed, kellega tal on olnud rohkem või vähem pistmist. Mida nemad temast arvavad? Ehk tuleb nende suu läbi pareminigi välja, mis mees ta tegelikult on? Esimesena tuli meelde helistada näitleja ja lavastaja Jüri Lumistele, kes on olnud vanemuislane enam-vähem sama kaua nagu tema sõber Hannes. Kuid et parajasti hakkas pihta Lumiste uue lavastuse «Beautiful Bodies» proov, tuli jutuajamine mõni tund edasi lükata. Vahepeal sain meie toimetajatelt ja reporteritelt ja fotograafidelt teada, kus käib Kaljujärv poes ja kus ta oma juukseid laseb pügada. Toitu ostab ta vähemalt kolm korda nädalas Rimis ja käib ka sealses kalaletis. «Kui ta tuleb, on tal sära silmis ja temaga võib alati alustada juttu maast ja ilmast ja kas või taevast,» rääkis Rimi kalameister-müüja Tiiu Vider. «Ja tihti käib ta poes koos oma väikeste lastega. Eriti huvitatud on ta suitsukalast ja enne ostmist ta ikka proovib ka.» Õhtul, kui lavastaja Lumiste oli lõpuks koju jõudnud ning seal veidi aega enda ja telefoni akusid laadinud, rääkis ta oma kolleegi ja sõbra kohta järgmist. Hannes sööb kala hea meelega, aga eelistab nipitamata, kõige lihtsamal moel valmistatud rooga. Hannesele omased ehedus, lihtsus ja loomulikkus paistavad välja ka sellest, et ta käib meelsasti turul ja linnasaunas. Kunagine kehakultuurlane Kaljujärv, täpsemalt tõkkejooksja, on oma spordilembuses veidi tagasi tõmbunud. Ta olevat lausa kurtnud, et jooksmas ja ujumas käia ei ole aega nii palju, nagu oleks tarvis. Lumistest märksa kauem – ühtekokku 36 aastat – tunneb 50-aastaseks saanud näitlejat ettevõtja Henri Dobrõsh. Tema õppis koos Kaljujärvega Tartu 8. keskkooli (praeguse Forseliuse gümnaasiumi) kirjandusklassis. Nad olid nagu sukk ja saabas. «Ega Hannes suurt muutunud ole,» tunnistas ettevõtja. «Ta on olnud eluaeg teatrihuviline, aktiivne suhtleja ja optimist. Ta on kahe jalaga maa peal, austab väga oma ema ja hoiab oma peresid – tal on neid kaks, eks ole.» Kooliaeg oli kohati mõõdukalt tormiline. «Vaguruses meid süüdistada ei võinud, aga saime hakkama suuremate pahandusteta, nii et õppenõukogu ees me ei käinud,» jätkas Dobrõsh. «Tema väljaelamised käisid sordiini all, ta ei püüdnud eriti silma paista. Sellest hoolimata arvestati tema sõnaga, ta oli vaikselt taustaliider.»
Põhiloomuselt on Kaljujärv sõbra arvates tõsine ja kaalutlev, kuid vaatamata sellele romantiline ja hingeline. Koolitatud teatrihäälega Armastatud näitleja käib juuksuris koos perega enamasti Tuuli Juures – niisugust nime kannab Kaljujärve kodulinnaosa Karlova serva lähedal Kalevi tänava alguses tegutsev Tuuli Tiro juuksuriäri. «Kui ta uksest sisse tuleb ja koolitatud teatrihäälega kõvasti tere ütleb, hakkab kõigil kohe tore,» ütles Tiro. «Selline hea energia tuleb temast. Ma arvan, et ta on eesti Tarzan.» Kaljujärve juukseid peab Tiro praegugi ilusaks, ent veel rohkem meeldisid need talle siis, kui olid pikemad. «Neid on küll raske hooldada, aga pikad juuksed sobisid talle eriti hästi.» Paar minutit pärast seda, kui juuksuriga jutt aetud, helistas Dobrõsh ja tahtis lisada midagi olulist. «Kui keegi palub Hanneselt abi, siis püüab ta kindlasti teha kõik, mis tema võimuses, ja rohkemgi veel,» ütles ettevõtja. «Ta arvab, et inimesed on olemuslikult head, talle ei ole tähtis materiaalsus ja väline sära, ta tunneb ennast osana loodusest.» Kaljujärve loodusosadus väljendub näiteks selles, et ta ostis endale möödunud suvel Vara valda Peipsi lähedale Gariku talu. Naabertalus võttis eile telefonitoru hargilt Leida Aavik. «Meie teame temast veel väga vähe, alles kolm korda oleme kokku saanud,» rääkis ta. «Ta käis oma elamise juures algul laupäeviti ja pühapäeviti. Eks ta seal perega koristas ja laskis ümber krundi teha aia – ilus põikilippidest puuaed!» Ühel kenal päeval käis Kaljujärve pere ennast naabritele tutvustamas. «Me tundsime kohe ära, et see on tema, näeme ju teda kogu aeg televiisorist,» rääkis naabrinaine. «Ta on nii nagu näidendites, hästi tore ja energiline, täpselt nagu «Õnne 13».»
> Loe edasi |
