Selles, et pungid oleks oma äradisainitud pillid juba kapi taha talvituma pannud, ei saa kindel olla. Hoopis süldibändid on lõpetanud oma suvetretid ja pole veel jõulutralli alustanud. Seega on muusikaliste minoriteetide tegutsemisaeg. Seega ka folkarite oma.

Mait Seger on nii riietuse kui ka näoplaani poolest hämmastavalt sarnane noore Tom Waitsiga. Samamoodi üsna vanaaegsed ja kulunud ürbid seljas ja kaabu peas, lõua otsas väike habe. Kuid ta ei rögista ja mängib klaveri asemel kitarri.

Laulud enesetunnetest

Siiski, kui meelde tuletada, ega 30 aastat tagasi oma karjääri alustanud Waitsil polnud alguses talle maailmakuulsust toonud erilist kurguhäält, vaid ta laulis mahedaid folk- ja kantrimõjutustega lugusid.

Sinnapoole rihib ka eestlane Mait Seger, kes salvestas mõne selle aasta septembrikuu päevaga plaadi «Sadness and Sun», mida ta esitles novembri lõpupäeval (plaadil on laul «November») Pärnumaal Lepaspeal ühes talus.

Esitlus oli huvitav. Ajakirjanikud-kriitikud veeti Tartust kohale eribussiga, söödeti sisse mitut erinevat pitsat ja joodeti veini peale. Nii et Äripäev võib selle üles kirjutada ning avaldada veel paljastavaid artikleid Eesti žurnalistika ostetavuse kohta.

Talu Lepaspeal on tüüpiline, veidra väliskemmerguga veidi lagunenud maaelamine. Seger & bänd esinesid ühes suuremas ruumis, kus kunagi olid tegutsenud nii tisler kui ka võistlusmootorrattur. Et Seger palju laulda ei viitsinud, siis kostis valjeneva loba sekka nii plaadimuusikat kui rahvalikku lõõtsaduot.

Sisuliselt on plaat halli Eestimaa sügist nautiva Maidu sundimatu kitarriplõnnimine ja pingutamata, peaaegu sosinal laulmine oma enesetunnetest. Ei mingit liigset pretensioonitamist. Lihtsad, «kohe-esimesena-pähe-tulevad»-stiilis meloodiad, pigem meeleolu väljendavad kui midagi ütlevad tekstid nii inglise kui eesti keeles.

Vormi määrab ära see, et plaadi produtseeris hõivatuselt eesti teine bassimees Alari «Päss» Piispea Tartu Forwards-stuudios. Seal on kõik «paigas» ja samas ühelt (näiteks Justamendi) plaadilt teisele (kas või Tõnis Mägi omale) rändav.

Nii pillimehed - peale Pässi muidugi kitarrist Viktor Vassiljev, löökriistamees Tiit Kevad, Tõnu Timm, Marek Talts - kui helimees Lauri Liivak.

Hööveldatud hoiak

Forwards-stuudio kõla on samuti kindla kvaliteediga. Karge ja samas poleeritud-timmitud, kuid rõhutatult naturaalne. Jaheda silitusena mõjuvad klassikaliste keelpillide (Lauri Süüro tshello, Kadri Rehema vioola, Eeva-Liisa Ehala viiul) ja Folkmillis tuntuks saanud Ilona Aasvere vokaali lisamine.

See kõik on eemaldanud muusikaliselt materjalilt 60ndate folgi robustsuse ja hööveldanud selle 70ndate laululoojate liini peale. Võrdlus on eriti selge, kui kuulata kõrvale Tõnu Tepandi äsjailmunud plaati.

Siiski, mõned konksud ja naljakad käigud on Piispea ikkagi sisse pannud, eriti on talle meeldinud vigurdada tshelloga ning vaikuspausidega. Stiililiste kõrvalehüpetena on laul «It’s me» nikotiinne kohvikujats, «You don’t remember me» väga americana kantri. «One distant land» korraks isegi rokib.

Kui te ei taha teha revolutsiooni, vaid elada üle sügispimedust, siis isand Seger laulab just teile.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67