Teile, kes te tahate elada üle sügispimedust
04.12.2003 00:01
Margus Kiis, muusikakriitik
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Pea veerand sajandit tagasi lauldi eestimaises
rockooperis «Johnny», et pungihooaeg lõppenud, folgihooaeg alanud.
Selles, et pungid oleks oma äradisainitud pillid juba kapi taha talvituma
pannud, ei saa kindel olla. Hoopis süldibändid on lõpetanud oma suvetretid ja
pole veel jõulutralli alustanud. Seega on muusikaliste minoriteetide
tegutsemisaeg. Seega ka folkarite oma.
Mait Seger on nii riietuse kui ka näoplaani poolest hämmastavalt sarnane
noore Tom Waitsiga. Samamoodi üsna vanaaegsed ja kulunud ürbid seljas ja kaabu
peas, lõua otsas väike habe. Kuid ta ei rögista ja mängib klaveri asemel
kitarri.
Laulud enesetunnetest
Siiski, kui meelde tuletada, ega 30 aastat tagasi oma karjääri alustanud
Waitsil polnud alguses talle maailmakuulsust toonud erilist kurguhäält, vaid ta
laulis mahedaid folk- ja kantrimõjutustega lugusid.
Sinnapoole rihib ka eestlane Mait Seger, kes salvestas mõne selle aasta
septembrikuu päevaga plaadi «Sadness and Sun», mida ta esitles novembri
lõpupäeval (plaadil on laul «November») Pärnumaal Lepaspeal ühes talus.
Esitlus oli huvitav. Ajakirjanikud-kriitikud veeti Tartust kohale eribussiga,
söödeti sisse mitut erinevat pitsat ja joodeti veini peale. Nii et Äripäev võib
selle üles kirjutada ning avaldada veel paljastavaid artikleid Eesti
žurnalistika ostetavuse kohta.
Talu Lepaspeal on tüüpiline, veidra väliskemmerguga veidi lagunenud
maaelamine. Seger & bänd esinesid ühes suuremas ruumis, kus kunagi olid
tegutsenud nii tisler kui ka võistlusmootorrattur. Et Seger palju laulda ei
viitsinud, siis kostis valjeneva loba sekka nii plaadimuusikat kui rahvalikku
lõõtsaduot.
Sisuliselt on plaat halli Eestimaa sügist nautiva Maidu sundimatu
kitarriplõnnimine ja pingutamata, peaaegu sosinal laulmine oma enesetunnetest.
Ei mingit liigset pretensioonitamist. Lihtsad,
«kohe-esimesena-pähe-tulevad»-stiilis meloodiad, pigem meeleolu väljendavad kui
midagi ütlevad tekstid nii inglise kui eesti keeles.
Vormi määrab ära see, et plaadi produtseeris hõivatuselt eesti teine
bassimees Alari «Päss» Piispea Tartu Forwards-stuudios. Seal on kõik «paigas» ja
samas ühelt (näiteks Justamendi) plaadilt teisele (kas või Tõnis Mägi omale)
rändav.
Nii pillimehed - peale Pässi muidugi kitarrist Viktor Vassiljev,
löökriistamees Tiit Kevad, Tõnu Timm, Marek Talts - kui helimees Lauri Liivak.
Hööveldatud hoiak
Forwards-stuudio kõla on samuti kindla kvaliteediga. Karge ja samas
poleeritud-timmitud, kuid rõhutatult naturaalne. Jaheda silitusena mõjuvad
klassikaliste keelpillide (Lauri Süüro tshello, Kadri Rehema vioola, Eeva-Liisa
Ehala viiul) ja Folkmillis tuntuks saanud Ilona Aasvere vokaali lisamine.
See kõik on eemaldanud muusikaliselt materjalilt 60ndate folgi robustsuse ja
hööveldanud selle 70ndate laululoojate liini peale. Võrdlus on eriti selge, kui
kuulata kõrvale Tõnu Tepandi äsjailmunud plaati.
Siiski, mõned konksud ja naljakad käigud on Piispea ikkagi sisse pannud,
eriti on talle meeldinud vigurdada tshelloga ning vaikuspausidega. Stiililiste
kõrvalehüpetena on laul «It’s me» nikotiinne kohvikujats, «You don’t remember
me» väga americana kantri. «One distant land» korraks isegi rokib.
Kui te ei taha teha revolutsiooni, vaid elada üle sügispimedust, siis isand
Seger laulab just teile.
|