Raimu Hansoni reisikirja viimane, 8. aaria! Mu reisikirja viimane jagu tuleb eelmistest lühem, nii et ta ei olegi aaria mõõtu, vaid rohkem ariooso moodi. Lühiduse põhjuseks on reisiväsimus. Nimelt oli minu tagasitee koos vanemuislastega nende külalisetendustelt Helsingis alguses mürarikas ja hiljem eluohtlik.
Nagu selgus Rosella pardal eile kella poole kümne paiku õhtul, ei ole sealsetes üldkasutatavates ruumides (kajutites ma ei käinud) võimalik varjuda soomekeelse tümpsuva estraadimuusika eest. «Sinä ja minä...» laulis keegi popvokalist iniseval ja väriseval nõrgal häälel.
Kuid inimene harjub kõigega. Kui laev lähenes Tallinnale, algas karaokebaaris selle sihipärane tarvitamine. Naljaviluks laulis karaoketajatele osa Vanemuise koorist kaasagi.
Tuul ja lained ei andnud ennast tunda, nii et 1. novembri hommikul kõikumine Superseacati pardal Tallinnast Helsingi suunas sõitmisel ei tulnud meeldegi. Ohtlikumaks läks vanemuislaste reis koju mõniteist minutit pärast südaööd.
Soomes oli õhtu olnud vihmane. Hommikused harvad lumeräitsakud Helsingis ei andnud aimata, et õhtuks katab suuremat osa Eestimaast lumi ja teid jäine ollus. Kuid Tartusse kella kolme paiku öösel jõudnud Vanemuise bussid on kindlates kätes. Nagu ka kogu Vanemuise juhtimine.
Järgmisteks vanemuislaste pikemateks reisideks seab teatrijuht Paavo Nõgene sihte New Yorgi ja Saltzburgi suunas. Läbirääkimised Ameerikas Mati Undi lavastatud «Potteri lõpu» etendamise üle on alanud. Austriasse üritab teatrijuht viia väiksemat sorti trupi, milles on vokaliste, instrumentaliste, tantsijaid ja draamanäitlejaid.
Milleks neid pikki sõite tarvis on?
«Vanemuine peab väljaspool Eestit võõrusetenduste andmist väga tähtsaks,» märkis Paavo Nõgene teatri pressiesindaja Tambet Kaugema vahendusel enne Helsingisse külalisetendustele sõitmist. «See annab esinejatele uusi kogemusi ja laseb neid ka igapäevasest töökeskkonnast mõneks ajaks eemale.»
Siiakohta võikski reisikirjale punkti panna. Ei jaksakski rohkem kirjutada.
