Olles saavutanud teatud populaarsuse, muutub igasugune tegelane äriks suurkorporatsioonide käes. Winnie Puhh pole selles suhtes mingi erand. Disney-produktsioon on autorilt ostnud kõikvõimalikud õigused, et tegutseda Saja Aakri Metsa tegelastega just nii, nagu majanduslikult kasulikum.

Puhh ise pole küll Hollywoodis paksemaks läinud ja ka teised tegelased pole alatoidetud ega midagi, aga ikkagi tekib filmi vaadates kahjutunne. Ja kahju ei hakka mitte üksnes Iiahist, vaid ka Tiigrist ja Jänesest. Rääkimata väikesest Ruust.

Väike saab suureks

Uues «Nodzufilmis» võidab Notsu Saja Aakri Metsa ühiskonnas kangelase positsiooni. Mis saaks veel õilsam olla, kui näidata lastele, et ka esmapilgul tähelepandamatu tegelane on väga vajalik. Mõnikord koguni nii vajalik, et paneb hämmastama, kuidas teised oma enesekesksuses teda ei märka.

Ometi jääb kummitama küsimus, mida on lastel sellest õppida, millist analüüsivõimalust see pakub?

Film ise koosneb viiest seiklusest. Kaks leiavad aset olevikus ja kolm Notsu mälestusteraamatu pilte sirvides. Viimast lapatakse aga selleks, et kadunud tegelast üles leida. Mälestuste kaudu saab selgeks, et tühine ja mõttetu Notsu on käitunud alati kangelasena. Tänu temale on saadud tuttavaks Kängu ja väikese Ruuga. Tänu temale sai Iiah endale maja. Tänu temale õnnestus ka Cristopher Robini ekspeditsioon.

Seiklused seiklusteks, aga Disney-psühholoogia töötab banaalselt õiges suunas. Väike saab suureks ja vastupidi. Filmi lõpus jõuab egoistlik Puhh koguni äratundmisele, et Notsuta oleks ka tema mõttetu. Loomulikult on põhjust rõõmustada.

Seda enam, et väike Notsu ka tõeliselt väikseid ja abituid aitab. Psühholoogilisest vaatevinklist on seega kõik korras. Lapse mõtted saavad suunatud õigetele radadele.

Ka teostuslik külg on laitmatu. Iiah on lontis ja Tiiger igavesti rõõmus. Kängu südamlikult hea. Ruu lustlik nagu laps olema peab. Ökul jutukas ja tüütu. Jänes «tabamatult» tark ja Puhh vaid talle omaselt egoistlik.

Helitugevus on paigas. Saateorkester tinistab peenetundeliselt klassikalisi viisikesi, sekka mõni poplaul. Emotsionaalne sügavus on tabatav ja kiidusõnadest ei tulekski puudu, kui seda kõike ei varjutaks teadmine: tegemist on konservtoiduga.

Milles siis seisneb vahe kas või hiljaaegu esilinastunud eesti nukufilmidega? Eriti just ühega neist - Hardi Volmeri «Barbaritega»? Nukufilmi kujundus ei ole magusalt tasakaalus nagu Disney-korporatsioonil. Helipilt on «Nodzufilmiga» võrreldes lausa röökiv.

Lumepalli veeremine

Kui «Nodzufilmis» on kõik tegelased kuidagi sümpaatselt arusaadavad ja keegi pole paha ega halb, siis Volmeril on «ilusad halvad» (barbileegioni ja nende kuninganna näol) ja «koledad head» (vanade, katkiste keldrimänguasjade kujul).

Ometi tekib poolehoid just «Barbarite» suhtes. See on film, millest ma lapsevanemana oskaksin oma lapsega rääkida. Mul tekib küsimusi, et miks ja milleks. Kuigi film ei pruugi meeldida, annab ta võimaluse mõelda ja arutleda. Erinevus seisnebki selles, et «Barbarid» lükkab lumepalli veerema, aga «Nodzufilm» presenteerib vaid palli veeremise meeleolu.

Jääb veel üle küsida, et kui sügise tulekul soorolli-targad külmavereliselt Lumivalgekest «mõrvasid», siis kuidas jäi neil kahe silma vahele rumal ja enesekeskne Milne’i seltskond.

Loomulikult oli Pipi hea positiivne näide, sest vaikisid ju ka Rootsi esinduskirjastused Pipi-lugude peale üsna pikalt. Koguni nii pikalt, et Lindgren pidi lausa ise järele küsima, kui kaua sellesarnase käsikirja lugemine kirjastustel aega võtab.

Selgus, et ühiskond polnud veel Pipi jaoks küps. Kummaline, et nüüd on tekkimas olukord, kus võimutsevad suurkorporatsioonid oleksid valmis tegema filme isegi Anderseni julmematest muinasjuttudest. Peaasi, et müüks ja oleks tasakaalukas.

Uus animafilm

«Nodzufilm» / «Piglet’s Big Movie»

Režissöör Francis Glebas.

Walt Disney Pictures 2003

Linastub Tallinna kobarkinos

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5