Kuid lohutada võib ennast sellega, et ka teadlased-ühiskonnauurijad saavad vahel asjadest erinevalt aru ja pole kaugeltki alati kõiges ühel meelel.

Seega on inimeste (või inimestele) loodud sootsium niivõrd keeruline, et seda mõista ja seletada kõikides detailides, ning seda sageli vaid skaalal hea-halb, on võimatu.

Müütide teke

Kunagi väga kauges minevikus sünnitas mõistmise ja seletamise oskuse puudus müüdid. Ning need müüdid, mis algselt aitasid mõista ja seletada kõike, muutusid pikapeale oma vastanditeks - vaid ümbritseva mõistmist takistavateks «mustadeks prillideks».

Üllatuslikult võib nende kunagiste suurte müütide väikseid koopiaid-siirdeid leida ka meie tänapäevastes ühiskonnaanalüüsides, ja analoogiliselt oma eelkäijatega muudavad ka nemad arusaamise tegelikkusest pigem ähmasemaks ja segasemaks.

Ma jagan täielikult Ülo Kaevatsi kommentaaris (PM 31.10) välja öeldud ohutunnet, kuid meie tänase ühiskondlik-poliitilise situatsiooni analüüsis pole ilmselt enam mõtet rääkida üldiselt rahvast ja rahast. Sest mõisted «rahvas» ja «raha» on juba ammu saanud mittemidagiütlevateks müütideks ja seega on nende koht pigem poliitikute kui sotsiaalteadlaste sõnavaras.

Kui see oleks teisiti ja «rahvas» poleks mitte müüt, vaid ühiskonnaprotsesse mõjutav reaalsus, siis ta oleks kas või kuidagi mõõdetav. Ehk näiteks, lihtsustatult: palju meil siis «rahvast» on? Seda rahvast, mis ideaalis peab teostama võimu.

Kas 83% elanikkonnast (100% miinus 17% Reformierakonna toetajad) või kogu elanikkond miinus Riigikogu ja valitsuse liikmed jne? Ja kas siis «rahva» arv on sõltuvalt valimiste tulemusest muutuv?

«Rahvas» on impeeriumite sünnitatud müüt ja ainult impeeriumites kuulus kogu võim riigis «rooma rahvale» ja «nõukogude rahvale». Reaalne ajalugu aga ei tunne ühtegi riiklikku moodustist, kus võimu oleks teostatud laulva revolutsiooni aegse lauluväljaku üksmeeles.

Kooliõpikud esitavad meile inimkonna ajalugu valdavalt väljapaistvate isiksuste ja suurte lahingute jadana. Et me saaksime, inimestele nii omaselt samastudes, rõõmustada nende tegude ja võitude mõõtmete üle.

Kurb ajalugu

Kuid tegelikult on inimkonna ajalugu väga kurb. Ja kurb on ta sageli sellepärast, et mineviku ajaloolistele isiksustele («rahale») vastanduvad «rahvaalgatuslikud initsiatiivid» on üldjuhul lõppenud vaid suurte vapustuste ja tuhandete laipadega.

Vastupidiseid näiteid, kus need «initsiatiivid» (mille taga on tegelikult olnud alati vähemalt kellegi rahalised huvid) oleksid toonud ühiskonnale ainult head ja õitsengut, pole kahjuks olemas. Seega on ka lootus «headele rahvaalgatuslikele initsiatiividele» pelgalt müüt.

Nii me olemegi praktiliselt väljapääsmatus olukorras: «rahale» võimu anda ei taha ja «rahvale» võimu anda ei tohi. Ja kuidas saabki anda «rahvale» võimu, kui viimaste valimiste ajal sõltus 97-protsendilise vastavusega erakondade saadud kohtade arv parlamendis nende poolt mängu pandud rahast. Sellestsamast müütiliselt halvast ja kurjast rahast. Kuidas sai raha osta rahva võimu üle? Seda enam, et selles raha-võim sümbioosis on viimasele kuulunud reeglina juhtroll. Raha on ju ainult ekvivalent. Ja «raha» maksab vähem kui «võim».

Kas siis «rahvas» on tõesti niivõrd pimedusega löödud, et tühise summa eest loobub vabatahtlikult inimkonna ajaloos väljapakutud ihaldatuimast auhinnast - võimust.

Ja selliselt, müütidest lähtuvalt arutledes, ongi käes suur segadus, mis mitte kuidagi ei aita mõista ja seletada meie riigis tegelikult toimuvat. Ning veelgi hullem, ühe peanäitlejana lavale paigutatud «rahvas» vaid segab nägemast tegelikult ühiskonnas toimuvaid protsesse kujundavaid ja mõjutavaid huvigruppe.

Ning lõpetuseks. Ma liitun hea meelega Ülo Kaevatsi üleskutsega sotsiaalteadlastele ja ajaloolastele otsimaks vastust «eksistentsiaalsele küsimusele: kuidas laulvas revolutsioonis kättevõidetud rahva võim on meie kõigi osalusel moondunud raha võimuks?»

Kuid teen seda vaid siis, kui müüdid «rahvas» ja «raha» asendatakse tegelikkust reaalselt peegeldava sisuga.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.94