Rektor nimetab etteheiteid ülikoolile pahatahtlikeks
03.10.2005 00:01
Jüri Saar, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Tartu Ülikooli rektori Jaak Aaviksoo meelest on viimase kuu jooksul ülikooli kinnisvara ja eriti spordibaaside haldamise asjus kerkinud süüdistused alusetud ja kantud soovist ülikoolile varju heita.
Kas ülikoolis on kunagi mõlgutatud mõtet Kääriku spordibaas müüa? Ülikoolile on Kääriku spordikeskus sümboolse tähendusega. Oleme siiralt tänulikud, et Käärike talu pärija Laine Jaanson pidas võimalikuks loovutada maade tagastamise nõue mõistliku hinna eest ülikoolile. Peame oma kohuseks arendada seda kompleksi Eesti spordi tulevikku silmaspidavalt ning mingeid müügiplaane (vaatamata mitmetele kahtlaselt huvitavatele pakkumistele) ülikool ei pea. On tõsi, et riiklik toetus hädavajalikule arendustegevusele on olnud tagasihoidlik (5 mln kr 2000. a), kuid usun, et pikaajalise arengukava alusel leiame lahenduse ka investeeringuprobleemidele. Aga Ujula tänava spordihoonet? Selline küsimusepüstitus on täiesti kohatu. Ujula tänava spordihoone on ülikooli spordielu süda. Oleme viimastel aastatel avalikult rääkinud hoone renoveerimise ja laiendamise vajadusest, eelkõige rahvusvahelistele nõuetele vastava kergejõustikuhalli osas, ja tänaseks on kokkulepe saavutatud. Tartu linna, kultuuriministeeriumi ja ülikooli koostöös peaks halli laiendus 50-60 miljoni krooni mahus realiseeruma aasta-pooleteise jooksul. Miks oli ülikoolil vaja müüa Ujula tänava veespordibaasi krunt ja Puiestee tänava kergejõustikuhoone? Seadus näeb ette, et ülikool võib omada kinnisvara oma eesmärkide saavutamiseks. Ujula tänava vee- ja raskejõustikubaasi krunt oli nõukaajal planeeritud spordikoolituse ekstensiivseks arenguks Tartus. Nende plaanide ebareaalsus koos laguneva hoonekarkassiga oli koormaks meie spordialasele arendustegevusele ning kontsentreerumisele Ujula tänava spordihoone kaasajastamisele. Puiestee tänava sõjajärgselt renoveeritud pereelamu seisis aastaid kasutuna ja selle remont ei olnud mõistlik. Seega – loobusime ülejõukäivatest ja ebaotstarbekatest kulutustest pühendumaks esmatähtsale. Mida vastata reformierakondlasest linnavoliniku ja ärimehe Neinar Seli väitele, et Ujula tänava kinnistu müüdi kordi alla omahinna, kolme miljoni krooni eest, aga kinnisvaraekspertide arvates võinuks saada 50 miljonit? Kinnistu müüdi ülikooli nõukogu otsusel avalikul enampakkumisel 2003. aastal, alghinna aluseks oli Ober-Haus Hindamisteenuste OÜ eksperthinnang vahemikus 1,8–1,9 mln kr. Pakkumised olid vahemikus 1,9–3,7 mln kr, kinnistu võõrandati hinnaga 3,7 mln kr. Müügihinnaks kujunes 266 kr/m², samal ajal omandas ülikool krundi Ujula 6 hinnaga 262 kr/m². Põhjendamata väited jäägu aga väitjate südametunnistusele. Üks netikommentaator kasutab teema kommenteerimisel vanasõna: kus suitsu, seal tuld. Iga õpetlik iva pole tingimata tõde. Minu kohuseks on nuusutada õhku ka siis, kui vinet pole veel ollagi. Olen kaasanud ametlikke ja mitteametlikke järelevalveorganeid võimalike riskide maandamiseks, samuti kontrollimaks signaale võimalike kuritarvituste kohta. Senise praktika põhjal võin kinnitada, et olulisi rikkumisi pole tuvastatud. Üsna ilmselt heidavad kahtlustused ülikooli kinnisvara mõistliku haldamise ja müügi asjus varju kogu ülikoolile. Mida saaks ülikool selliste kahtlustuste ennetamiseks ette võtta ja on ette võtnud? Ausast teadatahtmisest kantud kahtlus on tervitatav ja arenguks vajalik. Leppida tuleb sellegagi, et kahtlused kohati varju heidavad – sest vaid avalik kontroll tagab pikas perspektiivis usalduse. Kahtluste vältimiseks on esmaoluline otsuste läbipaistvus ja järelevalve olemasolu. Julgen kinnitada, et ülikooli nõukogu, sise- ja välisaudiitorid, riigikontroll ning eelkõige hanke- ja müügitehingute teised huvitatud osapooled tagavad piisava tagasiside oluliste riskide maandamiseks. Ülikooli kinnisvaratehinguid kajastavad materjalid on õigustatud huvilistele kättesaadavad ja seni pole selles osas ülikoolile etteheiteid olnud. Tõsi on, et ausate kahtlejate hulka satub ka ebaausaid, kelle eesmärgiks ongi varju heita. Neist on sama raske lahti saada kui halvast ilmast. Milliste objektide müümine võib ülikoolis lähitulevikus päevakorda kerkida? Ülikooli enam kui 100 kinnisvaraobjekti puhul on mittevajalikuks osutuva vara müümine loomuliku arengu osa. Novembris valmib ülikooli hoonestu arengukava eelseisvaks 10 aastaks ja seal peaksid selguma ka objektid, mille võõrandamist tuleks kaaluda. Tsitaadid • Neinar Seli arvamusloost «Ülikooli kinnisvara müügid
tekitavad rohkelt küsimusi», TPM 31.08. • Kehakultuuriteaduskonna endiste töötajate ühiskirjast
«Tahame teada, kas ülikool on loobunud või kavatseb loobuda Ujula tänava
spordihoonest», TPM 21.09.
|