Kati Murutar kirjutab oma kodukogemuse toel, et rumal on karta koolides usu(ndi)õpetust, mis täidab mitmed lüngad meie hariduses ja eetikas.

Arvasin juba, et kahtlused ja kõhklused, kas usuõpetust on kooliprogrammidesse vaja, said ära kaheldud-kõheldud. Et säärane õppeaine on kultuuri-, mõtte- ja usundiloo koolitamisena heaks kiidetud, ja vaikus majas.

Tegelikult peavad nii mõnedki umbusklikud lapsevanemad seda salakavalaks misjonitööks koolimajades, ründavad õpetajaid ja keelavad oma lastel neis tundides käimise.

Tartu Tamme gümnaasiumis, kus sellest sügisest õpib esimeses klassis meie pere kolmaski laps, hoidutakse võimalikest ilmavaatelistest kokkupõrgetest nii, et emad-isad kutsutakse esimesse usuõpetuse tundi. Võidakse niiöelda õunte pealt vaadata, kas lapstükk saab sellest tunnist midagi üldkultuuriliselt, inimkonna-elulooliselt tarvilikku teada või on tegu tõesti vägisi ristiusku pöörava ajupesuga.

Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetanud ja mõnda aega Pauluse koguduses ka pühapäevakooli õpetajana töötanud Kristina Mägi esimesse tundi ilmus 24 esmaklassiku vanematest napp kolmandik – ilmselt mitte huvipuudusest, vaid tööaja diktaatuurile allumise tõttu jätsid ülejäänud pered selle õpetuse võtmise-jätmise isevoolu ja kohalolijate hoolde.

Vaatame õunte pealt

Noor helge neiu rääkis meile – tegelikult küll õpilastele –, et hakkab rääkima Jumalast ja inimestest, kes on teinud midagi teiste inimeste jaoks nii olulist, et nende tarkused on läbi aastatuhandete meieni jõudnud. Et meiegi saaksime neist õppida.

Aegadest läbi kandumise põhjus aga on olnud see, et nad on uskunud. Jutt jumala õige, ma leian.

Ehk pidanuks piiga mõne üliateistlikust kodust pärit lapse harimise huvides selgitama, mis see Piibel üldse on. Ja mis on ristiusk. Ja et maailmas on veel mitmeid usundeid, mis on väga paljus omavahel sarnased. Ja et meie oleme valdavalt luterlased sestap, et Eesti kuulub sedasorti kultuuriruumi. Ehk võinuks alustada algusest – maailma loomisest.

Ent Kristina alustas legendiga Moosesest ja tema vennast Aaronist.

Mäletatavasti põgenes häbelik ja kõnehäiretega Mooses Egiptusest, sest oli töödejuhataja tapnud, sattus karja ajades põleva põõsa juurde, millest kostev hääl käskis tal pühal maal kingad jalast võtta ning seejärel Jumala käsku täites iisraellased vaarao võimu alt ära tõotatud maale viia. Paari imeteoga veenis kõigevägevam Moosest, et on tõepoolest Issand ise, julgustas teda vaarao juurde toetajaskonda kaasa võtma ning kõnevõimelisemat Aaronit vahendajaks kutsuma.

Seda lihtsat ja loogilist juttu kuulates oletasin küsimustejoru, mis seitsmeaastastel ilma ja inimese avastajatel tekkida võisid: kus on Egiptus, kuidas põõsas põleda sai ja pärast kustumist terve oli, mismoodi Jumal põõsa sees häält tegi, kes on vaarao, kuidas imeteod ikkagi juhtusid Üks väike poiss küsis vaid asjalikult: «Kas see kõik oli päriselt?»

Misjärel õpetajanna hakkas laste teadmisi ja loogikat usaldades hoopis neile neidsamu küsimusi esitama. Vastustest oli näha, millised lapsed pärinevad religioossetest kodudest, millised kasvavad vanemate kõrval, kellele on oluline miski muu.

Ehkki – mis saab olla olulisem sellest, et vennad aitavad üksteist, et väga suuri ülesandeid saab täita ka näiteks kogelev inimene, et Ühesõnaga: jussid said väga hästi aru, milles lookese point oli – ütlesid selle ümber nii, et neid aitab kah vend, kui nad ei saa arvutimängus ise missiooni ära täidetud. Vend aitab järgmisele levelile.

Maailma elulugu

Mu kunagine klassijuhataja Olev Mengel, kes töötab praegu Audru koolis nn Tootside – ehk siis käitumishäiretega laste – klassijuhatajana, küsis minult kui humanitaar-laselt, kuidas mina suhtun usuõpetusse koolides. Õigupoolest võib sama hästi küsida, kuidas suhtuda inimkonda, Põhjala loodusesse ja kliimasse või aastaaegade vahetumisse.

Legendid nii Vanast kui Uuest Testamendist on ju oluline osa inimeste ajaloost. Meie sõnavaras on loendamatuid Piiblist pärinevaid väljendeid. Kunst, kirjandus, muusika, filosoofia, arhitektuur – kõik inimmõistusega loodu ja ehitatu, mille keskel elame, on ajendatud, kantud ja täidetud uskumisest. Tänapäeval rohkem just uskumisest kui usust.

Usunditesse kätketud eetika tutvustamine ei sunni kedagi kristlaseks. Liiatigi: mida võiks pakkuda sarnaste ja erinevate, rahvuslike ja üleilmsete usunditega kaasneva kõlbluse ja filosoofia asemele? Maailma ajaloos pole olnud ainsatki mõtlejat, kes pääsenuks või üldse kippunukski mööda suhetest kõiksusega, nähtava ja nähtamatu vahekordadest, põhjustest ja tagajärgedest.

Osadus ligimestega

Enamik tänaseid emasid-isasid ei ole ristitud mitte lapsepõlves, vaid küpses eas. Sageli selleks, et kirikliku laulatuseni küündida. Paljudel juhtudel ka äratundmisele jõudnult. Soovist kuuluda siinsesse kultuuriruumi.

Käisin paar aastat Rõngu kirikus noore õpetaja Valdo Lusti mõnusaid, pateetikavabasid ja mõõdukalt humoorikaid teenistusi läbi oma olemise laskmas ja jutlusi kuulamas. Tervest perest ainsana end ristida lasta ei tahtnud, ehkki Eenok Haameri mõtisklused maausu ja kristluse, rahvakalendri ja ristirahva tähtpäeviku seostest olid ammu veenvalt mõjunud.

Ühel päeval teatas vanim poeg, et tahab ristitud saada. Sõpruskonda kuuluvad kirikuõpetajad käivad meil sageli külas, ent usuasjadest me õhtust süües ja sauna küttes küll ei räägi – noormees oli niisiis end ise pärale mõelnud.

Kui perepoeg juba nooremad õed sappa võttis ja end kirikusse viia käskis, otsustas ka isa ülikonna selga panna ja altari ees mõned teatud ajaloolised ja ajastute ülesed suhted ära klaarida. Nii lihtne oligi.

Lihtne on seegi tõsiasi, et noor inimene tunneb end maailmas kindlamalt ja kodusemalt, kui teab, kuidas kusagil asjadesse suhtutakse.

Lastel on üsna head väljavaated koolis teada saada, et fanaatilised sektandid on sarnasemad usuhullude moslemitega kui luterlastega, kes omakorda mõtlevad paljuski budismi ja teiste orientaalusunditega samu radu pidi.

Vähemalt Kristina lubas lastele üsna kohe Jeesuse juhtumiste kõrvale Buddha ja Muhamedi seiklustest rääkida ning gümnaasiumiealistega samu asju päris põhjani ja juurteni arutada ja tunnetada. Vägev ju!

Nii ma ei saagi aru, kuis saavad jonnivad eelarvajad tüli norida haritlastega, kes täidavad üldhariduslikud lüngad, mida me ise ei jõua, saa ega oska täita.