Ühel päeval teatas vanim poeg, et tahab ristitud saada. Sõpruskonda kuuluvad kirikuõpetajad käivad meil sageli külas, ent usuasjadest me õhtust süües ja sauna küttes küll ei räägi – noormees oli niisiis end ise pärale mõelnud.

Kui perepoeg juba nooremad õed sappa võttis ja end kirikusse viia käskis, otsustas ka isa ülikonna selga panna ja altari ees mõned teatud ajaloolised ja ajastute ülesed suhted ära klaarida. Nii lihtne oligi.

Lihtne on seegi tõsiasi, et noor inimene tunneb end maailmas kindlamalt ja kodusemalt, kui teab, kuidas kusagil asjadesse suhtutakse.

Lastel on üsna head väljavaated koolis teada saada, et fanaatilised sektandid on sarnasemad usuhullude moslemitega kui luterlastega, kes omakorda mõtlevad paljuski budismi ja teiste orientaalusunditega samu radu pidi.

Vähemalt Kristina lubas lastele üsna kohe Jeesuse juhtumiste kõrvale Buddha ja Muhamedi seiklustest rääkida ning gümnaasiumiealistega samu asju päris põhjani ja juurteni arutada ja tunnetada. Vägev ju!

Nii ma ei saagi aru, kuis saavad jonnivad eelarvajad tüli norida haritlastega, kes täidavad üldhariduslikud lüngad, mida me ise ei jõua, saa ega oska täita.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3