Sildu rajatakse harva ja vahest seetõttu arvatakse neil olevat maagiline mõju. Igaüks teab, et esimest korda üle uue silla sammudes võib midagi soovida, eri arvamusel ollakse vaid selles, kas soove tohib olla üks või mitu ja kas raha vette viskamine peab ka sooviga kaasas käima. Inimesed on nutikad: et silla õnne toovat mõju pikendada, tuleb talle külge pookida mõni uus usk. Näiteks see, et sild mõjub soodsalt ka abieluõnnele, kui see unistus abiellumispäeval sillavõre külge lukustada. Igatahes on meie uue Turusilla küljes juba neli noorpaaride pandud lukku.

Mida sellisest silla kaunistamisest arvata? Eks ikka püüda mõista. Maailmas on igasuguseid soovipaiku, puid ja võresid, kuhu köidetakse linte, lõngu, kirju, esemeid, lilli. Aga ausalt öeldes ilusad need imepaigad välja küll ei näe ja soovide täideminekust ei tea me samuti midagi.

Pulmapäeva traditsioonid tekivad ja kaovad. Tartuski on neid olnud igasuguseid. Autosignaalide üürates on tiirutatud ümber purskkaevu, sõidetud sünnitusmaja ette, loitsitud ohvrikivi juures jne, nähtavaid jälgi järele jätmata.

Paraku tundub käega katsutav lukk olevat kõige ebakindlam õnne tagatis. Ühel päeval saab lukke lihtsalt liiga palju ja linnapuhastus läkitab armupandid prügimäele või vanarauaks. Ja mis saab siis abieluõnnest?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3