Kui Eesti kergejõustikulootused, nende seas mullu juunioride MMil ülekullatud Marek Niit ja Margus Hunt, juuli keskel Euroopa noorsoo meistrivõistlustelt saba jalge vahel koju jõudsid, helistas mulle olümpiavõitja Erki Nool, pahameel hääles.

Kus, kurat, on võistlustel kõrbemise analüüs, nõudis Nool. Kus?!

Noole püstitatud küsimus analüüsi vajalikkusest ja selle puudumisest tõstatub ka äsja Jaapanis Osakas lõppenud MM-võistluste valguses. Nagu Hunt poolteist kuud tagasi varguslooga, nõnda on ka Eesti täiskasvanute koondise liikmed altilt tähelepanu oma läbikukkumistelt kõrvale juhtinud.

Olematu viskevormiga eksmaailmameister Andrus Värnik muutis Osakas võistluseelse pressikonverentsi huumoriõhtuks, kus serveeris peauudisena uue soengu. Seitsmevõistluses eelviimaseks jäänud Kaie Kand pajatas mitmes lehes pikalt-laialt Jaapani köögist ning kirjeldas elamusi metrooga sõites.

Kus, pagana päralt, on põrumiste analüüs?

Mu tuttav treener, kes on ligi neli kümnendit jälginud kergejõustikku Soome TV vahendusel, teab kinnitada, et põhjanaabrite asjatundjad ja alaliidu juhid arutavad enne suurvõistlusi iga sportlase vormi ja võimekuse üksipulgi läbi ning lahkavad-hindavad pärast etteastet selle õnnestumist.

Mõistagi kisuvad nad lahti ka ebaõnnestumiste tagamaad. «Keegi ei hiili mööda seinaääri koju tagasi, et siis vanas vaimus rahulikult edasi tegutseda,» nendib too treener.

Seega, kus on näiteks Pavel Loskutovi katkestamise ning Tarmo Jallai eeleelviimase koha analüüs?

Vaikus. Nagu hiiliks kõik seinaääri mööda vaikselt Osakast minema.

Üksainus professionaal

Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu värske asepresident Sebastian Coe, kes kaks kümnendit tagasi valitses vaat et viimase valge mehena keskmaajooksu, on rõhutanud, et tippsport nõuab totaalset pühendumist. Ja seletanud selle lahti nii: «Totaalsuse alla mõistetakse kõigi jõuvarude võimalikult võimsat suunamist eesmärgi saavutamiseks. Amatöör harrastab, aga professionaal teeb kõikvõimaliku, et kindlustada õnnestumist.»

Eesti kergejõustiklastest suutis Osakas MM-võistlustel näidata end totaalse professionaalina vaid kettaheite võitnud Gerd Kanter. Jah, üksainuski medal, liiati kuldne, on väikeriigile nii suurelt jõuproovilt suurepärane saavutus.

Oleks arulage ahnus nõuda, et kõik, kes Eestit tiitlivõistlustele esindama lähevad, küüniks vähemalt esikuuikusse. Ent see, kui suurem osa koondislastest jääb Jaapanis pikalt alla isiklikule tippmargile, tähistab totaalset ebaõnnestumist.

Hirmus enesepettus oleks hinnata tänu Kanteri kuldmedalile Eesti koondise esinemine Osakas kordaläinuks või isegi rahuldavaks.

Sel hooajal tagasihoidlikult harjutanud Aleksander Tammert võttis kogenud mehena küll oma võimetest maksimumi ja kümnevõistleja Andres Raja küündis isikliku tippmargi lähedale, aga odaviskajad Andrus Värnik ja Marko Jänes jäid enda parematest visetest kaugele-kaugele.

Ka kettaheitja Märt Israel tegi tulemuse alla võimete. Kand ja Jallai kukkusid oma resultaadiga pingerea lõppu, Loskutovil katkes jaks ning sprindilootus Marek Niit ei saanud trauma tõttu startidagi.

Tippsportlase mõõdupuu on see, et ta suudab hooaja tähtsaimal võistlusel teha isikliku rekordi lähedase tulemuse.

Kes seda ei suuda, on tipptasemel võistlemiseks ebaküps. Ja pole seega professionaal.

Petlik valmisolek

Esmalt peavad asjatundjad tegema selgeks, kas MMil esinemine ebaõnnestus tippsportlasel (teisisõnu: tippvorm oli olemas, aga seda ei õnnestunud realiseerida) või polnud sportlikku vormi ollagi (teisisõnu: puudus baas, millelt oleks saanud tekkida tippvorm).

Kui tegemist on viimati nimetatud variandiga, tuleb nentida, et sportlase tase ei olnud MMile sõitmiseks piisav. Seni, paraku, ei ole keegi vaevunud selle põhiküsimuse üle juurdlemagi.

Samuti ei tea me seda, miks sattus nii palju Eesti kergejõustiklasi hooaja tähtsaima jõuproovi künnisel kimpu vigastustega. Taavi Peetrel, Kaire Leibakul, Kristjan Rahnul, Mikk Pahapillil, Indrek Turil ja Ksenija Baltal jäi trauma tõttu Osakas startimata.

Traumad, nagu diletantki teab, tekivad enamasti ebaprofessionaalsusest või valest treeningust.

Kui Eesti vigastatute ehk koju jäänute rügement siinkohal unustusse heita, tasub neil, kes otsustasid siiski Osakasse sõita, endale otsa vaadata ja tunnistada, et ükski professionaalne sportlane ei lähe eales olulisse starti enne, kui ta on selleks totaalselt valmis.

Mis tähendab, et ta on eesootavaks võistluseks piisavalt treeninud ja tema sportlik tase on väärika konkurentsi pakkumiseks piisav.

Kahjuks, kui jätta kõrvale Kanter ja kogemuste najal esikaheksasse murdnud Tammert, osutus ülejäänud koondislaste valmisolek petlikuks. Või koguni olematuks.

Kärisev vahe tipuga

Maailma tipptase, millega iga tippjõuproovile pürgiv sportlane peaks end kõrvutama, on enamikul aladel libisenud Eesti kergejõustiklaste silmapiiri taha.

Näiteks naiste kõrgushüppes tulnuks Osakas pelgalt kvalifikatsiooninormi täitmiseks ületada Eesti rekord nelja sentimeetriga. Meeste teivashüppes ületas MMil finaalipääsu norm Eesti hooaja tippmarki tervelt poole meetriga.

Isegi kui Eesti parim mailer Tiidrek Nurme kordaks isiklikku rekordit, poleks ta selle ajaga MMil eeljooksust, kus enamasti passitakse, edasi pääsenud. 10 000 meetri jooksu tänavune Eesti meister Taivo Püi kaotanuks oma võiduajaga MMi võitjale neli ringi ja eelviimasele rohkem kui ringi. Seitsmevõistluslootus Ksenija Balta jääb maailmameistrist Carolina Klüftist maha üle 800 punkti.

Gerd Kanter oli üksinda Osaka lahinguväljal Eesti sõdur. Tema tuli tagasi kilbiga. Au ja kiitus talle! Aga Kanteri edu põhjal ei saa kuidagi järeldada, et Eesti kergejõustikuarmee on samamoodi löögivõimeline.

Selleks, et lisaks sportlastele-treeneritele ka alajuhtidele analüüsitööd jaguks, tasub neil mõelda, kas see tuleb kergejõustikule ikka kasuks, kui saata nii palju ebaküpseid sportlasi MMile.

Kehv ja mannetu esinemine – või otse öeldes: kõrbemine – vaevalt kellelegi uut treeninguindu annab. Ala üldisele mainele ei tule see kasuks mingil juhul.