Alati on kahju, kui midagi säravat sust eemaldub. Paraku seda juhtub ja mõnigi kord koos teadmisega – jäädavalt. Kui Mikk Mikiver 1995. aasta sügisel Vanemuises Puccini «Toscat» lavastas, oli ta lahkumise aasta, 2006, alles hoomamatute mägede taga. Populaarse teatrimehe austajaid erutas pigem see, et kõvasti üle kümne aasta ta põuepõhja surutud ahvatlus lavastada just seda ooperit lõpuks ometi teoks saab. Nagu alati kõiges, leidus ka siis kahtlejaid, kas andekas draamalavastaja suudab tunnetada muusikateost sedavõrd, et see ei satuks lihtsalt korralikult äratehtud asjade ritta või ega uudne lõpulahendus – Floria Tosca enesetapp – ja saali toodud poistekoor ole lihtsalt nipid nippide pärast.Tulemus oli võimas. Jälgisin tollal proove ja Mikiveri, püüdes aru saada, mis on see miski, millest näitlejad hiljem räägivad, et «hetkega tegi ta mulle kõik selgeks» või «kunagi pole mul olnud nii suurt enesekindlust» või «ta suunab sind nii, nagu oleksid ise selle peale tulnud». Saalitoolil istudes seda osaliste vaimset dialoogi ei mõista, näed vaid, et lavastaja katkestab juba kolmandat korda alanud aaria, hüppab lavale, selgitab seal midagi, abiks nõudlik kehakeel. «Mikiver aitas mind väga palju,» on hiljem öelnud «Toscas» ühe oma esimesi hiilgerolle teinud Jassi Zahharov – deemonlik türann ja ometi inimene teda painavates kirgedes. Noh, pidid sa, Jassi, seda Scarpiat nii hästi tegema, võis mõnigi tartlane kahetseda, sest just see osa sai kaalupommiks, mis tartlase pealinna Estoniasse lennutas, jättes Vanemuise ilma ta säravaimast häälest. Täna võime muidugi tõdeda, et «Toscast» erilise hoo saanud lend jätkub kaunis kaares. Tookordse lavakujundaja Ervin Õunapuu taastatud Mikiveri «Tosca» on teatrijuht Paavo Nõgene sõnul «sügav kummardus Mikk Mikiverile, siiras tänuavaldus ühiste hetkede eest Vanemuises». Neid hetki lisandus pärast «Toscat» veel hulgi. Tänavu 4. septembril saanuks Mikk Mikiver 70-aastaseks. Teda on nii palju jäädvustatud sõnas, pildis ja helis, lisaks veel kaheksas riigis tehtud mängufilmid, et talletatud Mikuga võiks täita päevi. Ometi on Vanemuise ooperikummardus tähendusrikkam kuitahes osavalt kokkuseatud programmist, sest see lavastus sünnib oma ajas, sünnib soovist mäletada ja meeles pidada, ja seda ikka luues. Ajast ei pääse, kui ise selles elad, ütles Mikiver ühes vestluses, vihjates kunstniku võimetusele olla puutumatu keset puhast kunsti. Paljud veel mäletavad murranguliselt loomeliitude pleenumilt tema süüdistust ja suunaviidet «Kui võim on rahva käes, siis kelle käes see on?!». Hiljem, uues Eestis, on ta mõrult märkinud, et inimlikkuse defitsiit on me riigis olemas, maad võtab näimine, elu peab olema väljapoole pööratud, jätma parema ja jõukama mulje. Lavastuseks tükke valides oli talle oluline, et see heliseks ka meie ajale ehk «viisi ma ei pea, aga oma laul peab inimesel olema». Rääkides oma Soomes surnud sõbrast, ütles ta mõtlikult ja kitsilt: «Inimene ei kao. Ka mitte surmas. Ei.» Tänane «Tosca» Vanemuises ja selle otseülekanne ETVs – uhke avalöök rahvusringhäälingult – on selle parim tõestus. |
kõik galeriid
