Mingitel tingimustel sai Tartu linn ürmistatud projektiga 50+50, mille käigus moderniseeritakse enamik linna puhta- ja mustaveevärgist. Kindlasti on see pannud enamiku linnakodanike kannatuse proovile ning hea, kui enamik selle proovi ka vastu peab. Kõik olnuks hästi, kui linnaametnike kodutöö oleks maa sisemusest kõrgemale tõusnud.

Linna ettevõte Tartu Veevärk Toomas Kapiga eesotsas võis ju öelda, et nad on võimelised koos alltöövõtjatega paigaldama nii ja nii mitu kilomeetrit torusid kuus, kuid kogu see insenertehniline rägastik jääb kodanikule hoomamatuks, kui tänavapealne osa järele ei tule.

Siin ongi linnavalitsuse logistiline ots toppama jäänud. Keegi ei küsinud megaprojekti eel, kui palju on Tartus tänavate taastamiseks ehitusvõimsust. See, kaasa arvatud tehnika ja materjalid ning nende võimalused, on aga piiratud.

Tehnika oli mõeldud täislaiuses maanteede ja tänavate sillutamiseks asfaldiga, mitte meetri või paari laiuste kaeviste ja aukude täitmiseks. Sama käib ka nende kaevendite jaoks asfaldi lõhkumise või freesimise kohta.

Nii võtavadki torustikke ehitavad firmad linna toel enesele vähempakkumisega suuri objekte, kuhu nad tellivad kogu objekti sadade meetrite ulatuses üheks korraks asfaldifreesi, üheks korraks asfaldilaoturi, killustiku ja liiva kusagile platsile jne, mistõttu on kilomeeter linnatänavat mitme kuu jooksul kasutusest väljas, sest linnamajandusosakond on lubanud teha antud lõigul kaevetöid kogu aja ulatuses.

Võime võtta näiteks sümboolse nimega Näituse tänava, mis ei ole ainult üks väheseid raudtee ületusi, vaid viib ka kesklinna jõesildadele. Selle tänava linnapoolses otsas on küll tööd pärast pikki vaevapäevi justkui lõpetatud, vahepeal aga jätkub täielik mägismaa.

Raudtee ülesõidu taga pannakse veel üht toru ning juba nädal varem on mingi asfaldifrees lõiganud kõik kõrvaltänavad puruks ootuses, et kunagi hakatakse ka seal kaevama. Ei veel täna ega homme, lihtsalt kunagi ühel nädalavahetusel olid asfaldifrees ja veoautod vabad.

Me ei räägi kõnniteedest, lapsevankritest, ratastoolidest ja egas ometi jalgratastest.

Ennekõike taastatakse sõidutee osa ning siis kunagi, kui üldse, kõnniteed. Selline suhtumine jalakäijasse, ratastoolist rääkimata, on tüüpiline. Jalgrattal ilma amortisaatoriteta sõitja on niikuinii kaotaja.

Näituse tänav pandi kinni autodele, aga muudele liiklejatele oleks see võinud ometi raudteeületuskohana avatuks jääda. Siiski hoiab mingi firma kusagil oma liiva, savi ja killustikku ning tassib seda laiali. Linnavalitsus on ju seda lubanud. Vaata ise, kuidas sa oma puhaste kingadega selle takistusriba ületatud saad.

Narritud muru

Vinguva Tartu Vaimuna (Vahur Kalmre nimetus aastast 2000) võiks ju jääda asfaldi juurde, aga kus sa sellega. Asfaldifirmadele ju meeldib oma suurepärast tehnikat rakendada, nii on ruutkilomeetrid nende pärusmaaks.

Tartus otsustati hakata ehitama uut kliinikut Maarjamõisa väljadele. Kusagil mõõdeti välja ka olemasolevate ja tulevaste parklate maa. Vähe teeniva meditsiinipersonali autode jaoks oli vaja hõlvata ligi kaks korda enam maad kui seni kasutusel.

Nii reenatigi ära 3-4 hektarit linnas olevat murumaad uute parklate tarbeks. Nende asfalt, erinevalt muu linna tänavatest ja kõnniteedest, on tänaseks juba maha pandud.

Mis siis, et umbes üks hektar oli narritud juba varem kavandatava haiglakompleksi ühispesumaja vundamendiga. Keegi kinnisvaraarendaja sai sealt oma vundamendiplokid ning muu sodi lükati kokku, katmaks seda tulevikus uue sodiga. See narritud maa parklaks ei kõlvanud – kaks sammu rohkem uue haiglani ei käi ju koos euroliidu normidega.

Kuid kas euroliidu normidega sobib ilma parklamajata, vaid laialdaste parkimisaladega uue haigla rajamine? Tartus sobib, sest maad on ju hullupööra üle ning medpersonali autod on liiga hinnalised selleks, et neid parkimismajja sundida.

Ärgu meditsiini-inimesed nüüd viidaku patsientidele, sest need 30 autot, mis seal keskmiselt öösel seisavad, kuuluvad enamasti siiski valvepersonalile. Mul on juba häbi!

Ma ei räägi nendest kahest tervest ligi 60-aastasest tammest, mis jäid mingile Maarjamõisa parkla sissesõiduteele ette mitme rämpspapli asemel (kännud siiamaani turritamas). Ma räägin Tartus laiutavast mõtteviisist: see linn ei ole mõeldud linnakodanikule või -külalisele mõnusaks äraolemiseks, vaid järjekordse valimispropaganda paremaks teenimiseks.

Rahakale valijale

Juhuse tõttu, töötades töödejuhina objektidel, puutusin kokku bussipeatuse taskute ehitamisega. Ühega ei saa ma vist tänini kaubale: suvi oli nii ränk, et muru asemel tärkas see Rakvere seeme, kord polnud asfalt õige ja kord olid piirdelindid puudulikud.

Lahkheli tellijaga, linnamajandusosakonnaga vältas aasta otsa, enne kui aru sain, et see bussitasku asub linnapea Laine Jänese koduteel. Tema sõitis autoga mööda ning bussiga ta ju ei sõida.

Kõik see meenutas mulle täitevkomitee esimeest Nikolai Preimanit 25 aastat tagasi, mil iganädalasel linnvalitsuse istungil sai kommunaalosakonna juhataja tunni aja jooksul pähe selle eest, et esimehe Volga oli hommikul läbi lombi sõitnud, ülejäänud koosolekule kogunenud tutvusid sel ajal värskete lehesõnumitega.

Tänapäeval paneb samuti telefon ülemõiguse maksma.

Käiks linnapea jala või sõidaks rattaga. Tema ametnikele soovitaksin sama. Siis ta ehk näeks, et Emajõe äärde või Toomemäele pole aastate jooksul ühtegi pargipinki lisandunud. Puid saetakse, väga hea, aga ühtegi põõsast pole ette nähtud istutada.

> Loe edasi