Ene Ergma, kes sai esmaspäeval presidenti valinud riigikogus 65 poolthäält, oleks rõõmus, kui võiks ette näidata ka 36 vastuhäält. Aga neid ei ole. «Inimesed peavad olema selgroogsed,» ütleb Ergma riigipea valimiste esimesele perioodile tagasi vaadates.

Kas te tegite nalja, kui kandideerisite riigikogus Eesti järgmiseks presidendiks, andsite intervjuusid, esinesite raadio ja tele otsestuudiotes?

On teil viimaste kuude jooksul tekkinud tunne, et teid on lihtsalt ära kasutatud?

Et kas olin statisti rollis? Kuna mina tulin ühe erakonna esinumbrina, teine aga kolme erakonna poolt üles seatuna, siis oli selge, kus asus fookus. Tahtsin näidata, et ega mina ka päris statist ole.

Kõrvalt vaadates oli näha, kuidas te muutusite nädalate ja päevadega järjest presidentlikumaks.

Ainult et mis see mulle maksis, tean vaid mina ise. Inimene, kes tuleb poliitikasse, peab isiklikud üleelamised iseendale jätma. Aga üks tugevamaid emotsioone on see, mida ütlesin ka venekeelsele «Aktuaalsele kaamerale»: «Deržavu žalko!» Riigist on kahju.

Aga nüüd räägitakse, et inimesed kingivad teile Tartu turul kukeseeni!

Nii juhtus, jah. Need sööme täna (neljapäeva – toim) õhtul Marju Lauristiniga ära. Ta on mu üleaedne. Fantastiline inimene! Mul on kahju, et ta ei olnud minu asemel. Sellist naist vajaks Eesti presidendina. Aga siin me hakkamegi rääkima, kelle patud me kelle kaela nuhtleme.

Millise kogemuse saite nende paari kuu jooksul, kui riigikogu enamus üritas Eestile presidenti valida ja teil jäi läinud esmaspäeval võidust puudu kolm häält?

Pisike tore tüdruk, kes elab meie majas korrus allpool, küsis kolmapäeval minult trepikojas: «Tädi Ene, miks sa televiisoris ütlesid, et oled väga rõõmus, aga ka väga kurb?»

Lubasin talle kunagi hiljem selgitada. Ühest küljest olengi väga rõõmus, et jõudsin viimasesse vooru. Ja teisest küljest olen tohutult õnnetu, et erakonnaliidrid alandasid minu kolleege kahest erakonnast nii tugevasti. Minu jaoks on see kohutav.

Olnuks teil tõesti lihtsam, kui saanuksite parlamendis 36 vastuhäält?

Absoluutselt! Ma ei tea, kuidas saaksin seda tõestada. Inimestel olnuks siis oma arvamus. Praegu... Kui minuga oleks niimoodi käitutud, et oleks öeldud: sa ei tohi hääletussedelit välja võtta ja oma kohustust täita, oleksin mina kohe sellest erakonnast lahkunud ja ikkagi valimiskasti juurde läinud.

Samamoodi võime ju öelda, et neli erakonda – Isamaa, Reformierakond, Res Publica ja sotsid – olid ka omavahel kokku leppinud ning nende liikmed läksid nagu 65 parteilist päkapikku riigikogus presidenti valima.

Nelja erakonna kokkulepe oli algusest peale, et valime koos presidendi, ja Keskerakond oli meiega hästi pikalt ühte meelt. Kevadel alustasime kandidaatide sõelumist sellepärast, et muidu meil polekski võimalik riigikogus valida. Me püüdsime leida konsensuskandidaati, kes see võiks olla.

Oli teil juba siis, kevadel, mõte, et saate selleks konsensuskandidaadiks?

Ei, ei olnud. Oleksin väga tahtnud, et nii kaugele jõuab Peeter Tulviste. Väga hea kandidaat! Aga mina ei tegelenud sõelumisega...

Mul on kurb, et debatt presidendikandidaatide vahel enne valimisi riigikogus jäi toimumata, sest ega meil Toomas Hendrik Ilvesega polnudki midagi eriti vaielda.

Ehk ainult piirilepingu ratifitseerimisseaduse preambul...

... ja astmeline tulumaks, sest ilmselt oskan mina suurte arvudega paremini rehkendada.

Kui suure vea tegid neli erakonda, kui nad Keskerakonna kandidaadid kiiresti eemale sõelusid?

Mul on nüüd tunne, et Keskerakond ei võtnud seda algusest peale tõsiselt. See oli neile mäng. Nende partei tipus on Ostap Benderiga vääriline kombinaator, kellel ei tekkinudki kunagi tahtmist leida ühine kandidaat. Üldiselt oli 14 aastat tagasi Põhiseaduse Assamblee naiivselt optimistlik.

Nende eesmärk oli, et Arnold Rüütel ei saaks uue Eesti esimeseks presidendiks?

Jah, oli. Aga alati on õnnetus, kui seadusi tehakse ühe konkreetse inimese järgi või tema vastu. See võib bumerangina tagasi tulla.

Aga muidugi on praegune presidendi valimise süsteem... idiootlik. Üha rohkem mõtlen, et ehk tasuks siin usaldada ikkagi rahvast. Ei maksa karta, et tuleb keegi paksu rahakotiga ja ostab rahva üles. Kogu rahvast on võimatu üles osta.

Oli teil sõelumise ajal ka korraks lootus, et ehk suudab riigikogu siiski presidendi ära valida?

Päris alguses. Vaatasin optimistlikult, et näe, nüüd vist tekibki lõpuks erakondi ühendav soov oma väikeses Eesti riigis seljad kokku panna.

Aga... Muidugi, keegi pole ideaalne, kõigil on oma head ja vead. Mina julgen rahulikult tunnistada, mis on minu nõrgad küljed, aga selle eest makstakse mulle ka kätte.

Teie kõige kuulsam ja keskerakondlaste poolt paljutsiteeritud lause oli: «Ma olen poliitikas äpu.»

Aga lause teine pool vaikiti maha. Ma ju ütlesin, et olen poliitikas äpu, sest ei oska inimesi üles osta, sest pean seda ebaeetiliseks. Niimoodi äpuks-olemise üle olen ise uhke.

Vaadake, mina läksin presidendivalimiste sõelumisse ju sama hea kui statistina...

... siis, mida ise arvasite – kes jõuab Res Publica esitatud kolmest nimest kõige kaugemale – kas Aaviksoo, Ergma või Männik? Palun, olge aus!

Ausalt öeldes olin üllatunud, et mina jõudsin. Naljakas oli vaadata, et kui jäin koos Ilvesega lõpuks sõelale, hakati minu vastu suurt huvi tundma. Kes on Ene Ergma?

Kui palju te mõtlesite viimastel nädalatel, et kas tulevad või ei tule need kolm lisahäält, mis andnuks tehte 65+3 ja presidendikoha?

Kui sain teada, et Keskerakonnal ja Rahvaliidul ei lubata hääletussedeleid välja võtta, siis teadsin ka, et seda kolme lisahäält ei tule. Aritmeetika on ju väga täpne. Aga siiski – rekord on nüüd minu käes!

65 poolthäälega olete tõesti edukaim presidendikandidaat taasiseseisvunud Eesti riigikogus kõigi 14 aasta jooksul. Kuivõrd te siiski mõistate keskpartei ja Rahvaliidu saadikuid?

Lähenevad uued riigikogu valimised. Kui inimene tahab parlamenti tagasi saada, peab ta partei nimekirjas olema kõrgel kohal ja oma ustavust tõestama.

Aga on asju, mida ei tohi reeta. Parlamentarism ja põhiseadus on nende seas. Kui meie – see tähendab riigikogu – ise neid ei austa, siis miks peab tädi Maali seda tegema? Või poiss Juhan, kes sõidab 200 km/h mööda Tallinna-Tartu maanteed?

Ja küsimus pole ainult riigikogus, vaid ka presidendis, kes on kahe erakonna [Rahvaliidu ja Keskerakonna] koostöölepingu garant. Tema ütleb, et pole sellele leppele alla kirjutanud. Aga miks ta siis kohe ei öelnud: härrased, võtke minu nimi sealt ära, mina olen kogu Eesti president?

Mina teda kui presidenti enam ei usalda. Kui ta kirjutab, kuidas teda 1949. aastal sunniti komsomoli astuma, siis mina mäletan sellest aastast pikki ronge. Mina suutsin sügaval stagnaajal kaitsta 1984. aastal doktoritööd ilma, et olnuks kommunistliku partei liige.

Te tahate nüüd öelda, et ma olen kuri? Ma ei ole kuri, ma olen õnnetu.

Kuidas see valitsus – Reformierakond ühel pool ning Keskerakond ja Rahvaliit teisel pool – saab koos töötada?

Valitsus on... juriidiliselt korrektne. Kahjuks tundub mulle, et selle valitsuse mõne liikme poolt käibele lastud väljend «juriidiliselt on kõik korrektne» ongi meid nüüd tabanud eetilise kriisi algus.

Riigikogus on vastastikku palju kurje sõnu öeldud. Kuidas vaatavad 101 inimest 11. septembril üksteisele näkku, kui parlament taas kokku tuleb?

Mina mõtlen, et millise pilguga nad iseendasse vaatavad. Inimesed peavad olema selgroogsed. Kui nad on selgrootud, on nad ussikesed, alamklass, keda kalad ära söövad.

Kas te kahetsete, et vahetasite nelja aasta eest teaduse poliitika vastu?

Jah ja ei. Kahetsen, sest ei teadnud, kuhu ma tulen. Olen ju harjunud tegelema seadustega, mis on seadused, aga mitte sellega, kuidas neid tõlgendada. Ja ei kahetse, sest see kõik on olnud nagu elukestev õpe, kohtumine uue maailmaga.

Te olete haiget saanud?

Jah, olen küll haiget saanud.

3 mõtet

• Oleksin presidendina püüelnud lati poole, mille pani üles Lennart Meri, kellel oli väga tugev tahtmine, et Eesti oleks riik, mitte nalja tegemise koht.

• Ma olen ju harjunud tegelema seadustega, mis on seadused, aga mitte sellega, kuidas neid tõlgendada.

• Te tahate nüüd öelda, et ma olen kuri? Ma ei ole kuri, ma olen õnnetu.