Iseäranis tajume seda näiteks Loomingu ja Akadeemiaga seoses. Aga Vikerkaargi oma kahekümne aastaga sobib nüüd samasse ritta. Vikerkaare lugu on ilmekas näide, kuidas totalitaarse režiimi võimuteostamise projektist kujunes/kujundati uue, Gorbatšovi «sula-aja» tingimustes seni vaikima sunnitud, vaimselt ahistatud või siis uute, kaasakõnelemis- ja eneseväljendustahteliste inimeste tribüün.Tol ajal, nagu kogu Nõukogude ajal, said avalikud kanalid tekkida ainult «keskusest». Vikerkaare ja tema venekeelse sõsara Raduga (mis nüüd küll äsja enneaegu hingusele läinud) taga oli NLKP Keskkomitee otsus asutada «internatsionaalset kasvatust» silmas pidades kõigis toonastes liiduvabariikides niisugune kakskeelne noorte väljaanne. Aga kui asi 1985. aasta lõpus tegelikuks muutus, oli 1982 Brežneviga alanud nõukogude parteijuhtide «surmaseriaal» lõpu korral ja Gorbatšov lootusetuks muutuvat süsteemi päästma määratud. Vikerkaar sai valida oma tee, eeskujuks Soome Parnasso ja Kanava, aga Eesti ajakirjandusloost 1935–1940 ilmunud Tänapäev. Valgustuslik avangardsus, avasilmi ja -süli maailma vaimne kogemine – see oli ajakirja deviis toona ja selle all on käidud tänini. Vikerkaare praeguse peatoimetaja Märt Väljataga sõnul püüab Vikerkaar tasandada lõhet akadeemilise ja kultuurisfääri vahel. Olete pea kõik need 20 aastat olnud Vikerkaare kujunemise juures. Kui palju on ajakiri ise nende aastate jooksul muutunud? Vikerkaar polnud otse perestroika saadus, sest selle loomisplaane peeti juba siis, kui perestroikast polnud veel hõngugi. Küll aga andis Vikerkaare sünnile erilise hoo see, et sündmus sattus perestroika ja üldise ühiskondlik-vaimse vabanemise ja pulbitsemise aegadesse. Stabiliseerunud oludes aga ei saa enam lugejaid vaadelda samamoodi: keelatud minevikuteemade valgustamisega ega ka Lääne mõttesuundade impordiga. Muutumine on toimunud ehk ekstensiivsuselt intensiivsuse poole. Kuidas on Vikerkaare positsioon Eesti ühiskonnas muutunud? Kultuuriajakirjad on eeskätt vahendajad ja nende positsioon on seega vahepealne: autorite ja lugejate, ülikoolimaailma ja kultuurimaailma, mineviku ja tuleviku, vanade ja noorte jne vahel. Mulle endale teeb eesti vaimuilmas päris palju muret akadeemilise ja kultuurisfääri süvenev võõrandumine teineteisest: nende headuse kriteeriumid, publikud ja kirjutusstiil üha kaugenevad. Vikerkaar püüab seda lõhet tasandada. Kui palju aitaks Vikerkaare populaarsusele kaasa see, kui artiklid oleksid veebist kättesaadavad? Avame sügisel kodulehekülje, kus on ligipääs valitud palade täistekstile. Kuid selle peamiseks rolliks jääb siiski tutvustada resümeede ja sisukordadega uusi numbreid ning otsingusüsteemi abil anda vanade tekstide ilmumisandmeid. Vikerkaare venekeelne sõsar Raduga lõpetas sellel aastal ilmumise. Kui kindel on Vikerkaare jalgealune? Raduga kadumine on valus teema ja suutmatus seda ära hoida jääb mulle kauaks hinge peale. Mis Vikerkaarde puutub, siis ei tahaks küll kuidagi minna ajalukku ajakirja viimase peatoimetajana. Seda ohtu praegu ka ei paista. Kui oluline on Vikerkaarele kuulumine Euroopa kultuuriajakirjade võrgustikku? See on väga tähtis. Kui minna pateetiliseks või programmiliseks, siis ma olen Vikerkaart püüdnud mõista Kirjasõna Vabariigi institutsioonina. Idee, et poliitilise vabariigi (ehk rahvaasja, res publica) kõrval peaks eksisteerima vaimuinimeste virtuaalne kirjasõna vabariik, tekkis valgustusajal. Euroopa kultuuriajakirjade võrgustik Eurozine (www.eurozine.com), mille kontor asub Viinis ja mille toimetuskolleegiumi ma kuulun, püüab tänapäeval edendada Kirjasõna Vabariigi ideed, vastustades ja täiendades akadeemilist kapseldumist ja peavoolumeedia kommertsialiseerumist. Eurozine võimaldab kultuuriajakirjadevahelist artiklivahetust ja näitab, millised intellektuaalsed teemad on üle Euroopa päevakorral. Mõtestamaks kultuurilisi ja ühiskondlikke protsesse
Vikerkaare toimetaja Marek Tamm, Vikerkaare ilmumisaja algusperiood langes nii poliitiliselt kui enesedefineerimise poolest üsna keerulisse ajajärku. Kuivõrd on olnud Eesti ühiskonnas seotud kultuurilised ja poliitilised protsessid? Vikerkaar sündiski ühtaegu nii kirjandus- kui ka publitsistikaajakirjana, mille eesmärk oli edendada nii loomekultuuri kui ka panustada ajalooliste ja ühiskondlike protsesside mõtestamisesse. Siirdeaja Eesti ühiskonna üheks eredaks iseloomujooneks oli kahtlemata kultuurivaldkonna ja poliitilise valdkonna läbipõimitus: poliitikat tegid toona peamiselt kultuuriinimesed ja sageli kasutati selleks kultuurilisi kanaleid (sh kultuuriajakirju). Nagu olen hiljem kuulnud, tegutses Vikerkaare toimetus üksaegu kui Rahvarinde staap Ja praegunegi Vikerkaar pole kindlasti ühiskonnakauge: suur osa meie numbritest püüab aidata kaasa maailmas ja meie ümber toimuva paremale mõistmisele. Ajakiri Vikerkaar • 1986. aasta augustist ilmuv kultuuriajakiri • tiraaž 1500 • Peatoimetajad: 1986–1990 Rein Veidemann 1990–1995 Toivo Tasa 1995 aastast alates Märt Väljataga |
