Foto: Oliver Matkur

Ilona Aim ja Kaja Tuul

Aadliprouad

Elvast pärit lasteaiaõpetaja Ilona Aim demonstreeris reedel kogu perega keskaegse aadliperekonna riideid, mille valmistamise sai ta selgeks rahvaülikooli kursusel.

Et uhkete kostüümide õmblemine rahakotti päris tühjaks ei puistaks, pani nutikas naine pea tööle ja kasutas kleitide-pluuside tegemisel muuhulgas kaltsukauplusest ostetud sametkardinaid ja karvast poolkasukat.

Endale õmbles ta helerohelise kullast kaunistustega lossiemanda kleidi ja juurde noobli sarvtanu – kombekohaselt varjama abielunaise juukseid. Et Ilona õde Kaja Tuul töötab päriselus Vastseliina linnuses, sai tema endale stiilse purpurse linnuseemanda rüü. Kuna keskajal näitas kleidisaba pikkus daamide jõukust, siis arvestas Aim ka sellega.

Oleks aga saba lubatust pikem olnud, tulnuks see raeplatsil avalikult kirvega lühemaks lüüa. Samuti ei tohtinud endast lugu pidavad naised riietes kasutada kollast värvi, sest seda kandnud keskajal timuka naine ja prostituudid.

Meelis Säre

Vanakaru

Läinud päevadel võis Tartus kohata ka kopsakama kukruga härrasmehi. 12.-13. sajandist pärineva Lõuna-Eesti jõukuri riideis Meelis Säre ohverdas sellise kostüümi hankimiseks omasepistatud damaskuse noa.

Kuid vahetus oli õiglane – hinnalise noa eest sai mees muuhulgas vastu umbkuue, säärised, linased püksid ning külma ilma ja vihma eest kaitsva sõba, mida saab öösel ka tekina kasutada. Et hansapäevadel aga ilma pidas, siis kinnitas vanakaru raske riidetüki oma suurele õlale.

Lisaks kaunistasid härra kuube omavalmistatud hõbeehted, mõõk ja nahkne vöökott, millesse olid peidetud 20. sajandi saatanlikud asjad – rahakott ja mobiiltelefon. Kotisuud hoidis koos taas karu enda nikerdatud põdrasarvest pulk, mille suust välja ulatuv pikk nöör sümboliseerivat naiste jutuvada.

Et Säre suur hobi on eksperimentaalarheoloogia, siis polnud kogu kostüümi valik mitte juhuslik, vaid hoolikalt läbi mõeldud. Iga asi omal kohal.

Hartmut Brand alias Krahv Bernhard II

Aastal 1185 Lippstadti linna asutanud krahv Bernhard II tuli Tartu hansapäevadele rahuaja riietes, kuid oma interneti kaudu tellitud sõjamõõka ei mallanud ta siiski maha jätta. Krahvil vedas – isegi piiripunktides ei tundnud keegi tema relva vastu huvi.

Nojah, tegelikult oli mõõk nii nüri, et raske olnuks sellega kellelegi halba teha. Ehtsad ei olnud ka krahvi kehastava Hartmut Brandi jalgu katvad säärikud ja pähe tõmmatud peakate. Need jätsid küll metalse mulje, ent on tegelikult Lipstadti kohalike mammikeste kootud metallvõrgu jäljendused.

Ehtsast metallist rüü oleks krahvi sõnul lihtsalt liialt raske kanda, eriti kui sellega tuleb tervelt kaksteist tundi jalul püsida.

Et «metall» nahka kriipima ei hakkaks, oli mees end üleni katnud pika aluspesuga. Saapakontsad olid 800 aastat tagasi tegutsenud krahvil nii auklikud, et kannad sealt peaaegu läbi paistsid. Ehk peavad need siiski vastu 2007. aastani, mil rahvusvahelised hansapäevad Lipstadti jõuavad.

Laili ja Nele Kuusma

Käsitöölised

Restauraatorite kojas tegutsenud ema ja tütar olid hansapäevadeks end käsitööliste kombel linasest kleitidesse rüütanud. Ema Laili õmbles Tartu Linnamuuseumist saadud idee järgi ajakohased rõivad nii pere nais- kui meeskäsitöölistele.

Kauni kleidimaterjali sai ta linapoest ja Abakhani riidekauplusest. Käsitööliste riietus oli lihtne, ent korralik – all linakarva aluskleit, seda katmas pilkupüüdev tumepunane pealiskleit, lisaks juurdesobiv pearätt ja nahast kukkur.

Jalavarjudeks sobisid hästi oma viisteist aastat tagasi Uku käsitöökombinaadist ostetud nahkpastlad. Et asi ikka õige oleks, siis keskajastas Laili Kuusma kõigi pereliikmete nimed ja trükkis need kleidi- või pluusirinnale õmmeldud riidelapile. Lailist sai seega hansapäevadeks meister Lucretia ja Nelest lihtsalt õpipoiss.

Monika Ploovits ja Jaak Kalev

Talunikud

Ka lihtsal talurahval lubati hansapeost osa saada. Vasulast tulnud Monika Ploovits ja Jaak Kalev istutasid end koos oma kitsekarjaga Pirogovi platsi veerde.

Kuna keskaegne talupoeg ei saanud (ja ei tohtinudki) aadlike kombel riides käia, otsis pereema üles vanad kartulikotid, tegi neile pea- ja kaenlaaugud ning rebis külgedele lõhikud. Sellega tuligi leppida.

Kotiveerest käristatud riideribadest punus ta juurde veel peapaela ja vöö, jalga vanaema kootud villasokid ja nende otsa abikaasa meisterdatud nahast sussid.

Naine oleks tahtnud küll pelgalt kartulikoti väel hansalaadale tulla, kuid et päike aeg-ajalt pilve taha puges, tuli koti alla siiski pisut soojem ihupesu panna. Lisaks tõmbas pereema endale õlgadele käsitsi kootud villase õlaräti. Seda, et tegu siiski 21. sajandist pärit perekonnaga, reetsid vaid kitsedele kõrva külge kinnitatud punased numbrimärgid (euronõuded!).

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3