Teist või kolmandat suve olen videvikutunnil pead murdnud, kes mu tiigi veeres üsna sulnilt siristab. Hääl on, aga pilti pole. Ühel sumedal õhtul taas tulutult seda lauljat otsides meenus rohkem kõhu kui aju kaudu ammu loetud lasteraamat Paganamaast. Ehk väga ähmane seos mulla ja suurema osa oma elust selles elava väga kummalise olendi vahel.«Kaerasori? Selle mõtlesid sa küll praegu ise välja,» arvas naine. «Aga miks mitte kaerasorr või kaerasoristaja?» Mis seos on kaerasoril kaeraga, jäigi mulle ähmaseks. Mullas müttamise ja poolenisti vähki meenutava keha pärast on seda putukat rahvakeeli ka maavähiks hüütud. Otsetõlge inglise keelest on aga muttritsikas. Loodushäälte lindistaja Veljo Runnel võrdles oma kuuvanust salvestist minu telefonifonogrammiga ja tõdes: see ta on, pole kahtlust. Putukate Quasimodo Kaerasori loojangujärgset häälitsemist on arvatud vihma ennustavat. Võibolla vanasti nii oligi. Läinud nädalal musitseeris tiigi kaldalt kraavinõlva kolinud kaerasori igatahes õhtust õhtusse, kesist vihmalootust andis ilmajaam aga alles selleks nädalaks. Putukateadlaste kinnitusel pole kaerasoril siiski sooja ega külma, kas meie peame plaani külvata peeti, niita muru või planeerime pikemat väljasõitu koos piknikuga. Isane laulab selleks, et leida nägus pruut ja temaga oma urus paarituda. Nägus saab kaerasori pruut olla muidugi ainult tema enda arvates. Umbes kolmekümnest Eesti sihktiivalisest, keda me kipume üsna ühtmoodi lihtsalt rohutirtsudeks nimetama, on ta konkurentsitult inetuim. Aga kuna ilu on vaataja silmades, võiks püüda olla diplomaatiline ja öelda: kõige kummalisem. Igatahes näib see elukas ise oma välimust häbenevat. Nõnda peab tunnistama isegi putukateadlane Urmas Tartes, kes teinud aastate jooksul putukaist mustmiljon lähifotot, et on kaerasori laulmas kuulnud küll ja küll, näinud pole aga kordagi. Kuidas saab aga putukas, kes tuleb harva maa peale vaid selleks, et otsida ujudes või kohmakalt lennates paremat elu- või pulmamängupaika, tekitada heli, mille tugevusele jääb alla ka valjuselt järgmise sihktiivalise majakilgi laul? Tuleb välja, et kaerasori on tõeline helivõimendusspetsialist. Urg, kus muttritsikas pruuti peibutab, on küll pealt mullakaanega kaetud, kuid selle alla on putukas meisterdanud midagi ruuporisarnast. Tiibu vastakuti nühkides põtkib ta samal ajal nendega vastu tunneli lage. Võimendusele aitab kaasa sori kõhuõõs. Kaerasori on peetud taimekahjuriks. Internetist võib leida soovitusi, kuidas teda juurviljapeenrast eemale hoida, et ta kogu saaki pintslisse ei pistaks. Üks huvitavamaid lahendusi on istutada taimed põhjata plastikpudeleisse. Kahjuri mainet ei õigusta Entomoloogid Jaan Luig ja Urmas Tartes ütlevad, et kuigi kaerasori taimejuuri ei põlga, maitsevad talle vähemalt sama hästi teiste putukate vastsed ja ka väiksemad putukad. See, et muttritsikas aias kultuurtaimedele märgatavat kahju põhjustaks, näib vähemalt Eesti oludes pigem müüt. Seda kas või põhjusel, et sadadest munadest, mille emane muneb maa sisse urgu (kust ta tihtipeale on enne isase kaerasori minema löönud), suudavad kahe aastaga täiskasvanud suguvõimeliseks elukaks areneda ainult üksikud. Kaerasori laulu kuula Tartu Postimehe võrguväljaandest. Kaerasori (Gryllotalpa gryllotalpa) • Klass: putukad • Alamklass: välislõugsed • Selts: sihktiivalised • Alamselts: pikatundlalised ehk ritsikalised • Sugukond: sorilased • Pikkus: kuni viis sentimeetrit • Värv: ülalt tumepruun, alt pruunikaskollane Allikas: internet |
Kõik tänased
