Minu aias kuuris elab juba mitmendat aastat üks armas linavästrikupaar. Ikka nad uudistavad, kui aias lilli rohin või raamatut loen. Ja kui agarad on nad oma poegadele ussikesi korjama – ega näegi hoolsaid vanemaid ilma, et neil keegi noka vahel ei vingerdaks. Samuti voorivad minu aiast läbi kassid. Pruunikarva triibulised, mustad, kolmevärvilised ja musta-valgekirjud, trügivad teised mõnikord tuppagi, kui suvel ust lahti hoian. Ümberringi on kortermajad – ei tea, kas kassid veedavad oma öid seal kellegi voodis magades, nagu ühele kodukõutsile kohane, või on nad kodutud ja neid on siin lihtsalt seepärast palju, et hella südamega vanatädid neid toidavad.Pühapäeva õhtul, pärast seda, kui olin päeval oma lõbusat linavästrikupaari jälle tükk aega imetlenud, kuulsin aiast kostvat hädakisa. Kisa, millist minu linavästrikud polnud varem teinud. Läksin aeda ja leidsin eest ahastava vaatepildi: pojengipõõsa all oli üks surnud ja läbi nätsutatud linnulaps, äsja niidetud murul teine. Armastavad vanemad jooksid ärevalt plangu veerel ja karjusid täiest kõrist. Siis ilmus kivi tagant välja triibuline kassivolask, limpsas veel vanade linavästrike poole vaadates keelt ja kadus üle plangu. Sellised need linnakassid ongi. Üks neist üritas just nädalapäevad tagasi vihmaveetorust üles ronida, et naabrinaise hortensia oksal sädistavaid varblasi jahtida. Need linnakassid jahivad lõbu pärast, mitte et neil kõht tühi oleks. Ei, nende karv läigib ja näljast pole välimuses jälgegi. Püüavad varblase kinni, tapavad ta ära, jätavad murule vedelema ja suunduvad uutele jahimaadele. Ma ei taha kuulda juttu, et kassi ei ole võimalik toas hoida ja see oleks kassi piinamine. Ei ole, kass võib vabalt oma elupäevad sohvapadjal mööda saata ja ta ei oska välja minekust unistadagi. Küll aga ei võta mina endale kassi, kes võib küll olla armas ninnu-nännu, aga ma ei suuda teda eramajas toas kinni hoida. Suvel hoiad ju ikka uksi lahti ja kassi puuri ei pane. Seega – kui inimene ei suuda oma kassi, potentsiaalset taparelva, toas hoida, ärgu parem võtkugi teda endale. Nagu metsa viidud või lastud koer tapab metsloomi lõbu pärast, nii teeb seda linnakass lindudega. Ka täis kõhuga. Ei teagi, kas kuulen veel tänavu oma aias linavästrikuvidinat. Küll aga toon peagi varjupaigast kassipüügipuuri. |
Kõik tänased
