Äsjane Eesti-Vene ühisekspeditsioon, mis neljandat aastat järjest Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve põhjaloomastiku proove võttis, jõuab analüüsiga lõpule küll alles mitme kuu pärast, kuid Kangur teab kogemuse põhjal juba ette – mingit rõõmusõnumit tulemas pole. «Viimase kolme aasta mõõtmiste ja vaatluste põhjal saame öelda, et inimese tegevus on palju muutnud Peipsi põhjaloomastikku ja just kaldalähedasel alal,» nendib Kangur. «Näiteks toodi seitsmekümnendail aastail kalasöödaks sisse Baikali järve elanik kirpvähk. Pole näha, et kalad teda väga sööks, küll on ta peaaegu välja tõrjunud kohaliku kirpvähi.»Kalal ei jätku süüa Järvepõhjas elunevat pisiloomastikku nimetatakse zoobentoseks. Peipsi järves on limnoloogid kokku lugenud umbes 500 liiki zoobentose esindajaid. Suurima rühma enam kui saja liigiga moodustavad hironomiidid ehk surusääsevastsed. Järgnevad vihmaussi väikesed sugulased väheharjasussid ehk oligoheedid mõnekümne liigiga. Kangur märgib, et inimest huvitab Peipsi järves eelkõige kala. Paljud kalad aga, näiteks latikas, kiisk ja angerjas, leiavad oma toidu põhjamudast. Just põhjaloomastik on oluline rühm vee-elustikust, mille järgi Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv soovitab hinnata järve ökoloogilist seisundit. See, et delikatesskala rääbis on Peipsist sama hästi kui kadunud, pole enam ammu kellelegi uudis. «Sama hästi kui» tähendab, et rääbiseid järves on, aga kui teadlaste katsetraalimisel on saja kilo kala hulgas üks maksimaalselt sajagrammine rääbis, pole juttu mingist rääbisepüügist. Kanguri sõnul hakkas rääbiste arvukus järsult langema 1988. aastal ning juba 1991 ei olnud enam midagi püüda. Rääbisele on tõenäoliselt pöördumatu hoobi andnud Peipsi üldine soojenemine, sellega kaasnevad sinivetikaõitsengud, vee hägustumine ja koelmute hägustumine. Peale selle on Peipsis palju koha, kes pistab rääbisemaimud lihtsalt kinni. Peipsis väheneb ka siia ja lutsu arvukus, rääbisega sarnaselt on peaaegu kadunud peipsi tint. Priske elu peaks olema särjel, latikal ja eriti kohal, kellele vastupidiselt rääbisele soe ja sogane vesi väga meeldib. Kohaga on aga omamoodi raske lugu, sest noorkalad suudavad süüa ainult saledakehalist kalamaimu nagu tint. Kohamaimude toit zooplankton väheneb aga sinivetikate õitsemisega kaasneva vee mürgisuse tõttu. 22.–25. maini kestnud Eesti-Vene ühisekspeditsioonil mõõtsid teadlased Peipsi suurjärve, Lämmijärve ja Pihkva järve läbipaistvust ning pidid tõdema, et Peipsi põhjaosas ligineb see neljale meetrile, ent Pihkva järves jääb kohati oluliselt alla meetri. Järve lõunaosa vee pruunikas värvus ja osa sogasust põhjustavast hõljumist on puhtlooduslik, seotud kevadiste suurvetega. Osa soga kandub aga järve ilmselt metsaraietega kaasneva erosiooni tagajärjel. «Euroopa raamdirektiivi järgi peaks Eesti saama oma järved 2015. aastaks heasse seisu, aga Peipsi puhul pole see mõeldav,» räägib Kangur. «See on väga pika inertsiga järv, kus ka tõhusa tegutsemise korral ei tule mõne aastaga olulisi muutusi.» Reostust tuleb piirata Mida aga oleks inimesel tarvis teha? Eeskätt tuleb Kanguri arvates minimeerida reostatud vee sattumine järve. Tartust kaks korda suurema Pihkva linna poole, kelle puhastusseadmeist tulev heitvesi jätab kõvasti soovida, on näpuga näidatud varemgi, kuid Kanguri meelest peaksime meie keskenduma koduste asjade kordaajamisele. «Peipsi loodenurga suvilate juures võib palja silmaga näha randa tulevaid reoveetorusid,» osutab Kangur. Mustvee linna majandusnõunik Lembit Mangulson kinnitas, et kuus aastat tagasi tööle hakanud Mustvee reoveepuhasti töötab laitmatult ja linnast järve reostust ei kandu. Kallaste reoveepuhasti saab linnapea Kalju Siilivase sõnul euronõudeile vastavaks paari aasta jooksul. |
