Sydney on Eesti arusaamade järgi hiidlinn, mis asetseb ookeani kaldal Austraalia idaosas. Esimest korda sinna sattununa kahtlustate, et olete jõudnud paradiisi.

Peale parkide on linnas veel lugematul hulgal golfiväljakuid, kriketiplatse ja hipodroome, millest suurimale mahub istuma(!) kuni kakssada tuhat inimest.

Laupäeviti on Austraalias spordipäev – kogu Austraalia teeb sporti: mängitakse kriketit, golfi, austraalia jalgpalli. Jalutades laupäevases Sydneys te muud ei näegi.

Hiljem kogunetakse hipodroomidele ja vaadatakse perega võiduajamist. Pärast seda aga lähevad lapsed koju. Austraalias on selline kord, et alaealised ei töllerda linnas ringi. Kui õppimine ja sport on lõppenud, käivad nad kinos ära ja lähevad koju magama. Ja nende vanemad?

Nende vanemad aga võivad siis südamerahuga linna tagasi tulla ning minna Sydney ooperisse või valida endale rahumeeli muu sobiva teatrietenduse või kõrtsi, kus kuulatakse jatsu, või minna kreeka või itaalia või isegi hiina restorani. Kuigi enamasti maandutakse mõnda iiri pubisse, kus veini ja õlut voolab muusika saatel hommikuni.

Kojujõudmisega sydneylastel muresid ei teki, kuigi Sydney ühest otsast teiseni on sada kilomeetrit. Kella kümneni õhtul sõidavad nii laevad, rongid kui ka bussid, millele müüakse pileteid tunnist kuni aastani. Mida pikemaks ajaks ostate, seda odavamalt selle saate.

Pärast kümmet võite valida kas rongi või bussi, mõlemad on ühtviisi mugavad, aga eelistatakse siiski ronge, sest need on üldjuhul kiiremad. Äripäeviti lõpetavad rongid liiklemise kesköö paiku, reedel ja laupäeval sõidavad rongid kaheni ja alustavad uuesti hommikul kella viie-kuue ajal.

Öösel, kui rongid on töö lõpetanud, asendatakse need bussidega, mis sõidavad samu liine nii kaua, kuni rongijuhid puhkavad... ja nii päevast päeva, aastast aastasse, kuni päike Austraalias veel tõuseb. Austraalias ta aga tõuseb iga päev ja igavesti!

Austraallased on isegi unustanud, milline takso välja näeb, sest neil (taksodel) pole mõtet. Kuna olenemata kella- ja aastaajast, nii päeval kui öösel saab sydneylane turvaliselt ja mugavalt tunni aja jooksul koju, raha ja närve raiskamata, hoolimata sellest, kus ta tolles viie miljoni elanikuga linnas elab.

Samal ajal Tartus on GoBusi ja Tartu linnavalitsuse vahel sõlmitud kokkulepe, et suvel käivad bussid poole üheteistkümneni.

Järsku ma siiski kuulsin valesti, ma loodan.

Samal ajal on Tartu värav – Tartu rongijaam – linnaelanikele igaveseks suletud, sest sinna ehitatakse vene restorani... Rongi, kui see peaks ükskord saabuma, tuleb oodata perroonil, kui te ei ole nõus samal ajal borši ja pelmeene sööma.

Samas laiutavad Tartus taksod, mille tariif on kõrgem kui Manhattani omadel, sest nad teavad, et pääsu nendest ei ole.

Nüüd ma palun vastust kolmele küsimusele meie linna valitsejalt. Kuigi ma ei tea, kes ta on. Palun öelgu oma nimi, muidu ei ole Tartus asju võimalik korda saada. Kui siiski linnvalitsus või isegi linnapea söandab end pidada linna valitsejaks, siis vastaku nemad.

Esimene küsimus. Mismoodi saavad tartlased suveõhtutel koju pärast poolt ühtteist? Sest samal ajal ja eriti nädalalõppudel peaks linn olema tulvil kultuuriüritustest? Või kui tullakse Tallinnast või Võrust või isegi Roomast? Niisiis, kuidas saab öösel koju, kui bussid ei käi?

Teine küsimus. Mis vahe on bussiliikluse harvendamisel ja bussiliikluse dotatsiooni tõstmisel? Kas see ei ole mitte üks ja seesama? Linn ei pidanud ju rohkem peale maksma? Ja mille eest peakski? Busse ju ei ole?

Ja lõpuks. Miks me oleme loobunud raudteejaamast? Raudteejaam peaks olema Tartu linna sissesõiduvärav – heade mõtete värav, mis ärataks meie külalistes imetlust ja teeks meil endil kojujõudmise rõõmsamaks.

Antagu Tartu linnale Tartu värav ehk Tartu raudteejaam kohe tagasi… muidu! Kas muidu peab hakkama tõepoolest mässama? Nagu Tallinnas? Järsku on meie linnavalitsusel (juba aastaid) õun kurgus? Köhigu välja, nad ei ole mingid tuhkatriinud, nemad saavad oma töö eest ju lõppude lõpuks ka palka.

Ja siis on mul ettepanek. Kui Tartus tulevad järgmised kohalikud valimised, siis teeme nii nagu venelased tuhat aastat tagasi. Nemad said aru, et nad on ise lollid, ebaausad ja küündimatud, mistõttu Venemaa valitsemisega toime ei tule. Nad kutsusid Skandinaaviast valitsema Rjurikud, kelle järeltulija Peeter Volkonski elab siiamaani Tartus.

Teeme samamoodi. Kutsume Tartut valitsema austraallased. Austraallased panevad meie bussid käima. Mõne aja pärast ka rongid ja laevad. Ja spordiväljakud ja hipodroomid ärkavad ellu. Austraallased oskavad oma asju korraldada ja tulevad meile hea meelega appi, sest me ise oleme...

> Loe edasi