Eesti lipuvärvidesse võib ennast mäletada mitut moodi. President Meri omasoodu, siinkirjutaja vastavalt mälule ning tema poeg nii, nagu ise tahab.

Tartu Ülikoolis 1970.-80. aastatel õppinud erinevate erialade üliõpilaste koondumine ei tähendanud pelgalt ülikooli vana kohvikut (ka uus oli olemas), vaid tihedamat interdistsiplinaarset läbikäimist, mis oli teiseks kõrghariduseks ametliku, nõukoguliku kõrval.

Samal teemal: Kas sinimustvalge paremad päevad on veel ees? (24)

Filoloogide Poolpäevalehe järel sattusin kokku endast kaks aastat vanema ajalootudengi Ott Sandrakiga. EÜSi majas, toonases ülikooli kehakultuuriteaduskonna õppehoones, EÜSi endises raamatukogus asus ka kõigist hüljatud kunstiajaloo kabinet. (Kunagi varem oli see olnud ülikooli sõjalise kateedri «taktikateaduste» klass.)

Need, kellel professor Voldemar Vaga loengud olid juba kuulatud, said dotsent Mart Elleri mõistva suhtumise tõttu arendada selles ajaloolises ruumis soovikohast tegevust. Tõsi, hiljem võeti ametlikuks nimeks Üliõpilaste Teadusliku Ühingu kunstiloo ring.

Otepää kiriku taga

Peale ettekandeõhtute, mida ei pidanud ametlikult just kuigi soositud isikud, tehti ka seltskondlikke üritusi – esimesi «põrandaaluseid» stiilipidusid toonases EPA klubis (tänu tublile juhatajale Enno Tublile). Muuseas korrastati kunstiajaloo kabineti rikkalikku raamatukogu, mis unustatud reliktina oli jäänud stalinistlikest puhastustest peaaegu puutumata.

See oli omamoodi teadlik nostalgia käest kätte käivate raamatute, suviste kirikute restaureerimistega (mitte segamini ajada kolhoosikorda toetava EÜEga) ja teiste ennastharivate üritustega.

Igatahes välditi konfrontatsiooni nõukogude võimude esindajatega. Kasutatud anti-kagebeelike meetmete kirjeldamine tunduks tänapäeval naljakana, aga toona oli nendel tõsi taga.

Nii sõideti 1979. aasta juunis, Eesti lipu pühitsemise 95. aastapäeval Otepääle eraldi busside ja muude sõiduvahenditega, et mitte tähelepanu äratada. Loomulikult polnud meil lippu kaasas, mida «plaanvankril laialt lehvima lasta».

Sellest hoolimata veenduti, et kiriku fassaadil olevad lipu mälestustahvlid on tõhusalt krohviga kaetud, ning loeti kirikuhoovis ette vastavaid peatükke lipu ajalugu käsitlevatest materjalidest.

Järgnes eraviisiline kommerss ehk õllevõtmine Pühajärvel Kloostrisaarel.

Lõpptulemusena veenduti, et kõik osavõtjad on eestlased, kellega võib luure suhtes plaani pidada.

EÜSi vilistlane, endine esimees Alo Tilk andis meile mõista, et kusagil võib algne sinimustvalge alles olla. Rohkem lootust polnud tarviski.

Tähtvere mäe veerul

1986 viitas ajalehes Edasi töötav Linnar Priimägi, et Juri Lotmani väite kohaselt säilivat ajalugu ainult mälus. Toona läks korda avaldada Edasi lehes sellekohane artikkel ja taastada Tartu keskaegsed tänavanimed. Vaevalt need mälus muidu, tähistamata, oma kohta leidnuks.

Nüüd on sama lugu sinimustvalgega – liiguvad legendid, aga lipu sünnikoht on tähistamata.

Äsja asutatud Eesti Lipu Selts on ju suures osas Eesti Üliõpilaste Seltsi värvi.

1934. aastal ilmunud EÜSi juubelialbumis mainitakse Eesti lipuvärvide esimeseks esinemiskohaks 1869. aasta laulupidu, mil pastor Willigerode olevat avakõnes neid värve maininud.

Kes ikka vana asja... Aga kusagilt see värvikolmik välja ujus. Nii hirmsasti tahaks fikseerida selle koha!

Üks lipulegendi alustugesid on Eesti üliõpilaste poollegaalse koondumisega seotud nn Kalevipoja /ettelugemise/ õhtud pärisorjusest vabastamise aastapäeval, 26. märtsil 1870.

Hilisem ülikooli rektor Johan Kõpp kinnitab EÜSi ajaloo esimeses köites (olemata ise sel ajal veel sündinud), et seda tehti asutajaliikme, usuteaduse üliõpilase Andreas Kurrikoffi korteris tema venna Konstantin Johann Kurrikoffi majas Tartus Jakobi tänavas.

Pärast luhtunud katseid asutada 1881. aastal eesti soost tudengite saksik korporatsioon Vironia nime all, peeti samas Kurrikoffi korteris esimene eesti üliõpilaste organisatsiooni ehk lihtsalt seltsi (EÜS) asutamiskoosolek.

Sealtpeale jagunes üliõpilaste organiseerumine Eestis seltsideks ja korporatsioonideks – aatelisus ja saksiklus? Sealtpeale on eestlaste rahvuslipp sinimustvalge.

Värvide päritolu ja järjestus jäävadki segaseks. Algselt kaunistasid tudengite sinise põhjaga nokkmütsi kaks värvipaela. Rinnalindil olla aga valge olnud sinise ja musta vahel, sest nii saanud lindile paremini pühenduskirju kirjutada.

Ausammas trikoloorile

Seni Johan Kõpu EÜSi ajaloost käibel olnud aadress Jakobi 17 on ilmne eksitus, sest Jakobi, vahepeal Gustav Adolfi ning Viktor Kingissepa tänav on olnud erineva pikkusega ning sellega seoses on seal ka aadressid muutunud.

Kaupmees Johann Kurri-koffil oli aastatel 1864–1887 imeliku kujuga krunt Jakobi ja Tähtvere tänava vahel. Sellel asunud ehitistest on säilinud Tartu kesklinna kõige väiksem ja kõige nigelama väljanägemisega puitelamu tänase aadressiga Jakobi 27.

Võibolla toimusidki need Kalevipoja-õhtud seal, tähelepandamatus majakeses, nagu tõelistele mässajatele ja rahvuslastele kohane?

Toona oli siiski hoovil ka suurem puumaja, mis aga seoses samale krundile (Tähtvere 4) neljakorruselise kivielamu ehitamisega 1912. aastal lammutati. Praegu on seal hoovis kahekorruseline puukuur.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5