Miša on meie valla loomaarst, kes käib sageli ka minu lambaid tohterdamas. Kui me tõpraid tohterdame, räägib Miša oma pisut kanges eesti keeles jahimehelugusid. Näiteks sellest, kuidas ta «kobrajahil» käib.

Koosa on selline koht, kuhu nõukogude ajal toodi sisse palju venemaalasi, nii et rahvuslik koosseis sarnaneb seal mõnevõrra Tallinna omaga. Koosa lasteaias, kus ligi pooled lastest kannavad vene nimesid, podiseb rõõmsalt väike integratsioonikatel.

Kuna maal on kaineid ja tublisid inimesi vähevõitu, ei peeta rahvust nende väheste tublide juures oluliseks. Koosal ei ole mingeid müüte, mingit poliitikat, mis lubaks tühiasjade ümber mõttetut vahtu peksta. Meil hinnatakse tublisid inimesi.

Kui keegi üritaks oma üldistustega mind ja Mišat rahvuslikul pinnal tülli ajada, tabaks teda hale läbikukkumine. Hinnata inimest pronkssõduri baasil – no kuulge!

Mina saan aru, et eestlased peaks tegema vahet Vene riigivõimul, tuhandel tänavapätil ja Eesti venelastel. Miša saab aru, et venelased peaks omakorda tegema vahet käputäiel natsionalistidel, mõtlematutel poliitikutel ning tavalistel eestlastel.

Venemaa ise on natslusele kalduv diktatuuririik, millelt meil ei ole mitte midagi head loota. Et ümberkaudsed riigid ja rahvad teda üleliia ei armasta (huvitav küll, miks?), siis üritatakse vägisi ennast armastama sundida. Ka Venemaa venelased on ideoloogilise ajupesu ohvrid.

Vägagi palju on meil aga peale hakata meie enda Eesti venelastega, kellele nõukogude riik pärandas nõukogude identiteedi ja jättis nad pärast lagunemist selle identiteediga siia ihuüksi.

Miša võttis kätte ja integreerus, aga mis õigusega me nõuame kohanemist inimestelt, kellest vormiti 70 aasta jooksul nõukogudelasi, kelle aadress on NSVL ja kelle suurim saavutus oli võit Suures Isamaasõjas? Mis õigusega me seda nõuame, kui me ise ei paku neile asemele uut, Eesti venelase identiteeti? Identiteeti, mida ei ole, tuleb ju kujundada!

Taasiseseisvumisjärgset Eestit on valitsenud eestlased ja ehkki kedagi ei ole diskrimineeritud, on riiki valitsetud eestlastekeskselt. Me ei saa nüüd neilt suurvõimu poolt hüljatud venelastelt eeldada, et nad ei klammerdu kunagise emamaa külge, kus räägitakse nende keelt ja kus kummardatakse neile pärandatud väärtushinnanguid.

Eesti venelase identiteedi teke eeldab ka eestlastelt poolele teele vastutulekut. Ei piisa ükskõiksest plärtsatusest, et kui sa ei taha meie keelt õppida, siis mine minema.

Kirvetöö oleks hakata siinseid venelasi vägisi eestistama või eesti lastele mõeldud ajalooõpikuid üks ühele vene keelde tõlkima. Ajalugu on ideoloogiline relv, mille rahvapärastel versioonidel ei ole objektiivsusega mingit pistmist.

Esitagem neile tõde Eesti ajaloost, aga tehkem seda neid solvamata. Sest kes tahaks olla assimilatsiooniprogrammi raames sisse veetud immigrandi järeltulija. Pigem eelistaks ta olla ENSV industrialiseerimise käigus siia tööle kutsutud inimese poeg või tütar. Ka selline sõnastus pole vale – kõik sõltub mättast, mille otsas me istume.

Kas nüüd pärast kõiki neid jamasid on eestlased lõpuks aru saanud, et meil on vaja lojaalseid Eesti venelasi ja et nad ei teki päris iseenesest? Kes ei ole aru saanud, sellele pole vist mõtet enam seletada.