Pukini kooli õpilased Irina Vihhoreva, Alina Savostkina, Maria Soloduhha, Dmitri Miin, Roman Daniljuk ja Veera Kuzenkova tunnevad enda sisemuses, et Tõnismäe monument tähendas neilegi sümbolit, mida nad oleksid kaitsma läinud. Ei-ei, mitte jõu ja vägivallaga, aga rahulikult ning väärikalt.Ei poolda üht ega teist Praegu on neil hea meel, et neil sellist valikut minna või mitte minna ei tekkinud ja et nad elavad Tartus. Tallinnas oleks võinud surma saada. «Ma ei poolda venelaste tegusid, mis neljapäeval algasid seda konflikti oleks tulnud lahendada teistmoodi,» ütleb Irina. «Aga ma ei ole ka eestlaste poolt, ja ma ei hakka kordama seda, kelleks nemad meid nimetavad... Samas saan ma aru, mille nimel nemad võitlevad. Aga nad teevad seda valesti mu meelest.» Maria ütleb, et temal on küll tunne, nagu oleks pronkssõduri telgi alla peitmisega ja öö varjus salaja äraviimisega vene inimestele näkku sülitatud. «Seda oleks tulnud teha ilusa protsessiooniga, mitte niimoodi!» ütleb Maria hääle murdudes. «Valitsus käitus väga valesti,» lisab Dmitri. Pukini kooli noored räägivad püüdlikult eesti keelt. Kui emotsioone ja mõtteid rohkem tekib, lähevad nad üle vene keelele, ja siis rahunedes jälle tagasi eesti keelele. Nad kõik on sündinud Eestis. Maria ütleb, et kui ta vaatab jalgpalli, siis on ta Eesti poolt. Nad on õppinud ja teavad, et Eesti ei astunud Nõukogude Liitu vabatahtlikult. «Selle kohta oli meil õpikus üks sõna,» ütleb Dmitri ja võtab kotist välja venekeelse Eesti ajaloo õpiku. Lappab hoolega selle lehti ja leiab «inkorporeeritud». «Eesti inkorporeeriti Nõukogude Liiduga,» loeb Dmitri õpikust. Dmitri usub, et nüüd läheb aega paar-kolm, võib-olla aga isegi kümme aastat, enne kui inimeste hinge saabub taas rahulik meel ja turvatunne. Alina ja Vera tahavad pärast gümnaasiumi Tartu Ülikooli arstiteadust õppima minna, Maria igatseb pääseda laia maailma. Tal on suus hea inglise keel ja pole vahet, kus sellega õppida või tööd teha. Irina mõtleb, et temast saab matemaatik. «Matemaatikas pole vene teemat!» ütleb ta. Kõik on nii viisakad Dmitri ütleb selle peale hoogsalt, et tema läheb valitsusse. Kõik naeravad. Lõpuks tunnistavad noored, et tegelikult tunnevad nad end Tartus hästi. «Kõik on pärast neid sündmusi nii viisakad,» ütleb Maria. Ja räägib loo sellest, kuidas ta ema käis nädalavahetusel peol ja kuidas keegi eestlane oli kogemata teda müksanud ja siis põhjalikult selle pärast vabandanud. Edasi jutustavad tüdrukud oma kohvikuskäigust, kus tualettruumi eestoas tulid nendega rääkima väga sõbralikud eesti neiud, tahtes teada, mida vene noored Tallinna sündmustest arvavad. «Mul on väga hea meel, et Postimees tahab teada, mida meie arvame,» sõnab Maria veel. Mis saab 9. mail, seda ei oska Pukini kooli õpilased praegu arvata. Suur osa neist on harjunud käima sel päeval lilli panemas Raadi kalmistu mälestusmärgi juures. |
