Kes oskab ette kujutada, mis juhtunuks siis, kui Eesti ja Venemaa jalgpallimeeskonna märtsi lõpus peetud EM-võistluste valikmäng olnuks kavandatud kuu aega hilisemaks või neiks päeviks, mai alguseks? See on ilmselt küsimus, millele vastates ei peaks fantaasia lend piire tundma. Kes teab, võib-olla võinuks korduda poole sajandi tagused sündmused Melbourne’i olümpial, kus madjarite ülestõusu kiiluvees muutus NSV Liidu ja Ungari veepallurite kohtumine kakluseks, nii et üks ungarlane tuli viia haiglasse ning kohtumine katkestada kolm minutit enne mänguaja lõppu. Ungari võitis 4:0 ning politseil oli tegu, et Nõukogude meeskonda vihaste pealtvaatajate eest päästa.

Hoolimata aastatetagusest 2:1 võidust Venemaa üle sõprusmängus on Eesti jalgpallimeeskond rahvuslikku uhkustunnet vaid muserdanud. Mõlemad EMi valikmängud Venemaa vastu on lõppenud 0:2 kaotusega. Hullem veel – seni pole valiktsükli viiest mängust saadud ühtki punkti ega löödud ainsatki väravat. Meeskond on FIFA edetabelis kukkunud 110. kohale, tahapoole isegi Malaavist ja Beninist (kus need küll asuvad?).

Siit siis küsimus: milleks panustada rahvusmeeskondadesse, kui need pole juba pikka aega, pärast korvpallikoondise 6. kohta EM-võistlustel 14 aastat tagasi, suutnud pakkuda suurturniiridel ainsatki arvestatavat ja meeliülendavat tulemust? Ehk teisisõnu pärides: milleks lasta end nurjumistest alalõpmata traumeerida?

Üheski sportmängus ei paku Eesti seis midagi rõõmustavat. Rahvusvaheliste alaliitude jooksvas edetabelis jagab Eesti korvpallimeeskond koos Ungariga 62. kohta, kohe kannul Guam (kus see veel asub?). Korvpallinaiskond 66 reitingupunktidega esinduse sekka ei küüni. Võrkpallimeeskond on 38., naiskond aga nende 98 hulka, kes edetabelis kirjas, ei mahu. Käsipallis jagab Eesti meeskond 27.–32. kohta, naiskond on taas punktita. Jäähokis on Eesti meeskond 46 rahvuskoondise pingerea teise poole alguses, 24., naiskond Türgi ees tagant teine. Jalgpallis kuulub Eesti naiste koondisele 94. koht.

Kaks nädalat tagasi tuletasid kolleegid Peep Pahv ja Deivil Tserp Postimehes taas meelde mõttekäiku, et sportmängudes aitaks nii elanike kui raha nappuse tõttu Eestit haljamale oksale vaid riiklik otsus panustada üheleainsale alale. Seega peaks ette võtma midagi sellist, mida on teinud leedulased oma korvpalli arendamiseks.

Vaevu usutav, et sellest midagi välja tuleks. Nii mitmeidki mõjukaid tegelasi koondava FC Toompea riietusruumis oli omal ajal ringelnud mõte, olgugi naljatoonis, et kui ründaja Juhan Parts saab peaministriks, kehtestatakse Eestis jalgpallivabariik. Naljaks see jäigi.

Vaevalt, et riiklikud otsused ka midagi päästaks. Sportmängud, kui majanduskeeli rääkida, on lihtsalt liiga tööjõumahukad. Kui vaikimisi riiklikult toetatud murdmaasuusatamine pole siiamaani suutnud leida meeste teatemeeskonda tugevat kolmandat liiget, rääkimata neljandast, ja naiskonda polnud hoolimata Kristina Šmigunist tükk aega õieti olemaski, siis on sulaselge utoopia unistada mõnel mängualal tosina maailmatasemel mehe-naise kokkusaamisest.

Jah, Läti tegi imet, kui jõudis jalgpallis eelmisele EM-finaalturniirile. Aga seda see oligi – puhas ime. Ühekordne ja juhuslik. Eks võib Eestigi mõnes sportmängus imele loota, ent panustada selle sünniks tähendaks riiklikku raiskamist.

Seega pole mõtet tõugata niigi nappivate jõududega tagant lootusetute edulootuste ja neetult rahaneelavate sportmängude arengut. Pigem tasub mõelda sellele, kuidas tunda ära üksikute alade üksikud talendid, ja anda neile parimad võimalused oma võimete realiseerimiseks. Kui jätta arvestamata ärimees Rein Kilgi spondeeritud neljane sõudemeeskond ning epeenaiskond, on need, kes Eestile viimasel viiel aastal olümpiaalade MM-võistlustel medaleid toonud, kõik üksiküritajad.

Tagatipuks pole põhjust peljata, et individuaalala tegija võit või kaotus veriseid kaklusi kaasa tooks.