Samal teemal: Naine ootas tulutult politseid

See oli enam-vähem kõik, mida politseijuhid oskasid öelda, pärast seda kui üks tulutult abi oodanud pereisa pidi Tallinna lähedal Pankranniku elamurajoonis tema koju tunginud märatseva kurjategija tapma.

Mida peaks selle teadmisega peale hakkama inimesed, kes on oma maksud riigile sendipealt ära maksnud ja peavad nüüd ikkagi isiklikule kööginoale lootma? Kas Ivar, kes tol jubedal ööl oma lapsi kaitses, peaks minema ka siseministeeriumi eelarvet koostama, politseinikke värbama ja prefektuurile uusi kaarte ostma?

Tegelikult olid politseinikud ka tol ööl Pankranniku elurajooni lähedal täiesti olemas. Nad lihtsalt ei leidnud kuriteopaika üles, sest nad ei tundnud piirkonda, võimalik, et polnud seal eluilmas käinudki. Teisisõnu, politseinikud olid vajaliku väljaõppeta. Süüdistada selles vananenud kaarte või tänavasiltide puudumist on naeruväärne. Kui politseinik ei leia kuriteopaika ja hädasolijat kaardi ja sildi abita üles, siis võiks ju kurjategijad tänavasilte eemaldades Eesti politseis täieliku kaose tekitada. Kui seal muidugi pole juba kaos.

Pankranniku elurajoon ei ole paadialuste urgas. Nagu iga viimase kui seadusliku ehitise puhul nii on ka seal enne kopa maasse löömist koostatud detailplaneering, kus iga teejupp ja maja peal. Seda planeeringut on avalikult arutatud ja kooskõlastatud kümnete asjaosalistega. Miks mitte ka politsei, tuletõrje ja kiirabiga?

Enne ehituse algust on terve hulga ametnikega kooskõlastatud maja projekt, ja kui maja on valmis, annab kohalik omavalitsus ametnikest koosneva komisjoni otsuse alusel sellele kasutusloa. Krunt, millele maja ehitatakse, on riiklikus registris ja kinnistusregistrisse kantakse ka maja.

Aga hoolimata kogu sellest kooskõlastuste ja registrite kadalipust ei tea politsei otsustaval hetkel ikkagi, kus hädasolija maja asub. Oleks loomulik, kui päästetöötajad ja politseinikud tunneksid oma tööpiirkonda üksipulgi. Miks neile seda ei õpetata, enne kui nad tööle lubatakse, ja miks ei nõuta neilt pidevat enesetäiendust?

Vastust oleme juba kuulnud – raha ei ole, inimesi ei ole. Seda juttu kuulsime siis, kui oli vaja tõrjuda õlireostust, kuuleme praegu, kulupõlengute ajal, ja hakkame veel rohkem kuulma suvel, kui puhkevad metsatulekahjud.

Tähelepanuväärne on see, et kõik «rahata ja inimesteta» ametid on just siseministeeriumi haldusalas. Otse välja öeldes: Eesti sisejulgeolek on korraldamata ja vastutust selle eest peab kandma siseminister.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5